Kirjanik Justin Petrone sõlmis Eestiga rahu

Elu Eesti moodi: mees ehk Justin Petrone peab pingutama, hambad ristis, naine ehk Epp Petrone suunab pingutusi, naeratus suul. Foto: Kristjan Teedema

Tuleb välja, et isegi siis, kui sul on eesti naisega kolm last, kujuneb Eesti elu ja tavadega kohanemine kuratlikult raskeks. Hullemgi veel: Eesti elu võib tekitada lausa viha.

Eesti kirjanikul Justin Petronel, itaalia juurtega ameeriklasel, on Eestis olnud nii häid kui ka halbu päevi. Halbu päevi pole olnud sugugi vähe. Pigem ikka palju. Nood täidavad tema trükisoojast, järjekorras juba kolmandast «Minu Eesti» raamatust lõviosa.

Ameerikas üles kasvanud ja hariduse saanud Petrone (35) kaks esimest «Minu Eesti» raamatut on osutunud menukiks. Võib oletada, et ega verivärskel raamatul eelnevaist kehvemini lähe, seda enam, et selle külgedelt vaatavad värvikalt vastu paljud tuntud eestlased. Aga mis veel intrigeerivam: saab elada kaasa noore mehe kannatustele Eestis, mis lõpuks kasvavad nii väljakannatamatuks, et ei jää muud üle kui Eestist pageda.

Alustame sealt, kus värske raamat «Minu Eesti 3» lõpeb: lahkusite Eestist nädal pärast Robbie Williamsi kontserti augustis 2013, kui politsei avastas teie öisel teekonnal Tallinnast Viljandisse, et teil pole Eesti juhiluba. Ilmselt oli see viimane tilk teie Eesti-kannatuste karikas. Mis oli selle karika varem täitnud?

Arvan, et mul kerkisid pinnale identiteediprobleemid. Olin tulnud Eestisse, aga mul polnud kunagi plaanis täielikult eestistuda. Ma lihtsalt elasin selles riigis, kuni Eesti hakkas mind niivõrd piirama, et ühel hetkel ei saanud ma enam hingata.

Toon näite. Külastasin sugulasi Itaalias, kus vaatasin, et kõik on suurepärane: kell kaks istutakse lauda ja süüakse kella neljani, tehakse oma veini, õhkkond on väga vaba. Tahad apelsini? Mine rõdule ja võta puu otsast. See oli nagu paradiis. Mõtlesin, et teen nii ka Eestis. Aga siin küsiti: miks sa kogu aeg süüa teed? See on aja raiskamine! Toit on toit, aga tähtis on see, et korsten saaks ära parandatud.

Või läksin Eestis poodi, et osta pudel veini, ja kassapidaja ütles, et kell on 22.01. Jah, saan aru, et ametlikult algab ja lõpeb alkoholimüük teatud ajal, aga ma ootasin sabas, sest keegi, kes oli minust eespool, ostis suure hulga toitu, ja kui ma leti ette jõudsin, öeldi mulle ei, sest 45 sekundit oli üle läinud.

Sellised jäigad asjad, millest sain põhimõtteliselt küll aru, hakkasid mind ärritama ja ajasid hulluks, sest ma ei suutnud nendega kohaneda. Minus hakkas kasvama viha.

Samuti ei teadnud ma asju, mida kõik teised teadsid, nii et mõnikord olin nagu laps – ohhh... Miks mu naine sätib tünnid räästa alla, et koguda vihmavett? Sest ta tahab vihmaveega lilli kasta. Aga miks peab lilli kastma vihmaveega, miks ei või vett võtta kraanist? Sest vihmavesi on lilledele kasulikum. Või näiteks õunte korjamine. Kui otsustasin, et ronin redeliga puu otsa ja korjan sealt, öeldi mulle, et kõigepealt tuleb õunad maast üles korjata. Aga need on ju porised ja pool neist on mädanenud! Või kui käisin kartuleid võtmas ja jätsin mõne neist kahe silma vahele, pidin tundma justkui häbi, et neid üles ei noppinud.

Samuti valitseb Eestis mentaliteet, et kõik peavad kõvasti tööd tegema ja kui ei tee, oled tööpõlgur. Ma ei saanud aru, kui allkorruse naabrid keset ööd saagisid: urrrr-urrrrh! Siin peetakse seda normaalseks, sest nad teevad ju tööd. Aga kui ma mängisin öösel liiga kõvasti kitarri, siis oli lugu teisiti – mina lõbutsesin, kuid lõbutsemisele keset ööd, erinevalt töötamisest, pole õigustust.

Kui sa välismaalasena Eestisse saabud, siis sa selliseid asju ei näe, see need on peidetud. Aga kui oled siin mõnda aega elanud, hakkad neid märkama ja sellest tekib aegamööda ärritus. Nagu oleks dünamiit su sees.