Kunstiteos ja linn

Janar Ala
, kultuuritoimetuse toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janar Ala.
Janar Ala. Foto: Toomas Tatar

Käisin hiljuti Pariisis. Kuna polnudki varem Pariisis käinud, tõotas reis tulla huvitav (ehkki tõsi on, et teist korda ja sealt edasi võib igal pool olla hoopis palju huvitavam – mälestused segunevad jne).

Oli aeg, mil prantsuse autorid nii filmis, kirjanduses kui ka filosoofias olid mu elus väga olulisel kohal, eriti autorid 1960ndatest. 1968, vasakkalda intellektuaalid ja kõik see on ju väga romantiline kuvand – Sartre ja de Beauvoir istumas Cafe de Floris, Cioran elamas kusagil Ladina kvartali katusekambris ning kondamas rahutult ja unetult mööda öist Pariisi jne. See kõik on tarvis ju ise järele proovida. Mis võib olla parem kui saada kunstiteosega üheks?

Niisiis, kaart oli peas ja tuli hakata seda avama. Muidugi oleks kõige parem selliste asjade peale mitte mõelda ja oma peast asuvast muuseumist lahti lasta, lihtsalt libistada väikese hõbelusikaga suhu austrit, juua valget veini ja püüda nuusutada värsket õhku, sest Pariisis on õhk väga värske. Aga ma ei saanud – kõik austrid jäid söömata ja veinid joomata, sest oli vaja tunnetada põhilist. Oli tarvis olla rahutu. Kõndisin mööda tänavaid ja bulvareid, läksin ka otsejoones Seine’i äärde, kuid kahjuks mitte midagi. Tunnet ei teki, ainult üks tühjus ja hangumine. Lihtsalt jõgi voolab – maagiat mitte mingisugust. No las ta voolab, kuid kus on see võimas ajaloo vool mu rinnus? Peterburis käies tabas see mind, nii et oli tabatud – uitad sihitult, lased end tänavate planeeringul kaasa kanda, vaatad kuhugi juhuslikku sisehoovi, mõtled, aga äkki olid selle tunnistajaks ka Dostojevski silmad, siis lased end Neeva mustaval vool hüpnotiseerida ja peast käib läbi, et kas ka Brodski vaatas niimoodi siit sillalt alla. Ja muidugi ei saanud ära unustada meie aja kuulsaimat piiterlast Vladimir Vladimirovitš Putinit – kuidas võis selles põhjamaises Veneetsias kasvada tulevane julgeolekutöötaja? Need kõik olid mõtted ja tunded, mis haarasid kaasa. Selle viimasega seoses – kas pole perfektne julgeolekutöötaja, ta on sul alati meeles.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles