Suvepäike küttis metalilaagri kuumaks

, noormetallurg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Misantroopne black-metali punt Shining tegi parimat sõud.
Misantroopne black-metali punt Shining tegi parimat sõud. Foto: Erlend Štaub

Eesti menukaim raskemuusikafestival Hard Rock Laager toimus Vana-Vigalas möödunud nädalavahetusel juba neljateistkümnendat korda. Traditsiooni järgides esines kahe päeva vältel 22 bändi kahel erineval laval.

Reedel algavale festivalile olid entusiastlikumad metallistid juba neljapäeval kohale tulnud, käinud ettevalmistaval Läburindil ja telklaagrisse isegi basseini püstitanud, kuhu kõik soovijad said kuumuse eest peitu pugeda.

Pakuheide ja nõia lennutamine

Festivalile andis avapaugu kodumaine hardcore/groove metalit viljelev Deformation. Vaatamata varasele kellaajale ja üsna tapvale kuumusele oli lava ees küllaltki palju rahvast. Üks ürituse tippatraktsioonidest peale bändide ja telklas asuva basseini oligi vana kalmistu kõrval kaunis jõekäärus suplemine. Laagri toitlustus on iga aastaga järjest vaid paremaks ning mitmekesisemaks läinud: praed, supid, kiirtoidud, pannkoogid, jäätis, kõiksugu joogi- ja kohvitelgid.

Peo tõmbas korralikult käima Metsatöll, kes tormas lavale kell kuus ja mängis rahvale täispikkuses ette oma esikalbumi «Hiiekoda». Päeva lõpetas suurejooneliselt väga harva esinev industriaalmetalipunt Anaal Nathrakh.

Laupäeval oli rahvas varakult üleval, sest päike küttis telgid temperatuurilt saunavääriliseks juba hommikul kell seitse. Suur osa seltskonnast otsis festivaliala kõrval olevast metsatukast varju. Hommikuse virgutuse osaks olid telklaagris peetud osavusmängud, mille hulka kuulusid täpsusvisked korvpalli ja muinasodadega, pakuheide ning nõia lennutamine.

Kõikide osavusalade auhinnaks oli õllepank. Osalus maksis ühe purgi sinu alkohoolset jooki või poolteist liitrit mittealkohoolset jooki. Peale osavusmänge ajas veel magava osa rahvast üles Heviaeroobika. Sellele aga järgnes mitte nii hevibänd Diskreetse Mango Trio, mis paljudele üllatuseks oli hoopis parem, kui oodata osati. 

Pärastlõunal astus lavale Herald, kes esitles oma uut albumit «Masin» ning esitas ka vanu ja tuntud hitte. Pärast Heraldit oli lava väga pikalt pausil olnud Kosmikute päralt, kes andis hoogsa ja meeldejäävalt tugeva laivi.

Pidu hommikuni

Kell oli saanud seitse ja kava näitas, et lavale ilmub kohe punklegend J.M.K.E. Enamik laagris osalejatest oli suutnud end kenasti jalule ajada ja lavaesine oli paksult rahvast täis. Villu Tamme terav huumorimeel ning muretu suhtumine asjasse tegi sellest JMKE ühe parima laivi viimaste aastate jooksul. J.M.K.E. esitas täies mahus oma legendaarse albumi «Külmale maale» ehk plaadi, mille muusikakriitikud valisid mullu Eesti kõigi aegade parimaks.  

JMKE-st üles köetud, tormas rahvas teise lava ette kuulama-vaatama Rootsist tulnud Shiningut, mis on metal-skene üks misantroopsemaid, huvitavamaid ning värskemaid black-metal bände. Seda tõestasid nad kogu festivali parima sõuga.

Ilm hakkas juba pisut jahedamaks minema. Rahvast aina tuli ja tuli, lühikesed püksid vahetati pikkade vastu, plätusid asendasid saapad. Osad julgesid särgigi selga panna. Üks festivali oodatumaid bände, Rootsi doom-metalgigant Candlemass tuli lavale. Oma kolmekümne tegevusaasta jooksul ei ole nad sugugi kvaliteeti kaotanud. Nagu festivalikülastaja Eero ütles, on Candlemass justkui hea vein - mida rohkem aastaid mööda, seda parem ta on. 

Jätkas kodumaine Aggressor, kes oli pärast kahtkümmet aastat spetsiaalselt festivali jaoks kokku tulnud. Festivalile pani lõpp-punkti Saksamaalt kohale lennanud, djentilike käikudega metalcore’i-punt Caliban.

Bändid lõpetasid, kuid telklas käis pidu varajaste hommikutundideni. Tegelikult ei olegi tähtis, kui väga esinevad bändid kellelegi peale lähevad, sest Hard Rock Laagri peamine võlu peitub siiski sinna kokkutulnud rahvas. Kokkuvõttes kallab Hard Rock Laager alati su ämbritäie positiivsusega üle, lahkudes poetab nii mõnigi pisara kalliks saanud laagriplatsile ja lausub: «Järgmise aastani, sõber».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles