Arvo Iho teeks Stalkeri tänava ja Manfred Vainokivi paneks Sulev Nõmmiku ja Lia Laatsi Muhu kadakate vahele tantsima. Kris Taska sõnul on kõige etem ausammas aga film ise.
Laats ja Nõmmik võiksid Muhu kadakate vahel tangotada
17. juuli 2015, 14:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Simm
režissöör
«FILM on element, nagu ÕHK, MAA, VESI ja TULI. Ei vaja eriti tahvlikesi, et siin elas, töötas ja suri... Selles mõttes on võttekohtade tähistamine oluliselt täpsem... Ka filmiturism on seotud pigem nendega, nagu ka paviljonide ja dekoratsioonidega. Lõuna-Euroopas on jah kõik tänavad ja platsid kellegi nimelised, aga kui meil ei ole niisugust tava, siis on parem ka mitte jõuga kultiveerida. Kellele on vaja silti, kui on olemas filmide tiitrid.»
Manfred Vainokivi
režissöör
«Monumentide kasuks räägivad mitmed argumendid. Skulptoritele ja arhitektidele antakse tööd. Kultuur saab jäädvustatud. Linnaruumi tekib esteetiline maamärk. Minul poleks midagi selle vastu, kui tulevikus arutaks eesti filminaised omavahel telefonitsi, kus kohtuda. «Ah, saame Manfredi all kokku…» Juhul kui minu suurepärasest ideest miskipärast siiski asja ei peaks saama, võiks Muhumaale kadakate vahele püstitada tagasihoidliku figuraalkompositsiooni, mis kujutaks Lia Laatsi ja Sulev Nõmmikut tangot tantsimas. Kõlarist las aga kosta, et «ministri prouaks ma nii hästi passiks…».»
Kris Taska
produtsent
«Tallinnas Karja tänaval on Kutsu-Juku kivi, Palamuse koolimajas vist võib leida viite «Kevade» filmile ja Sangaste lossis on müügil «Nimed marmortahvlil» filmiraamat… Pirita kloostri varemeid vaadates tuleb kohe meelde «Viimne reliikvia», ilma et see hoone küljes kirjas peaks olema. Filmid ise ongi kõige mõjuvamad monumendid. Usun, et jäädavamadki kui betoon ja teras.»
Ülo Pikkov
režissöör
«Kindlasti vääriks Eesti filmi suurkujud jäädvustamist linnaruumis. Tore oleks ka, kui need ei oleks lihtsalt asjad iseeneses, vaid seotud nutikalt ümbritseva keskkonnaga või omaks mingit lisafunksiooni. Nii edastab Tesla monument Silicon Valleys tasuta wifit. Huvitav, mida võiks Eesti filmitegija ausammas levitada või edasi anda? Võib-olla piisaks ka lihtsalt linnaruumile loovamalt lähenemisest. Kutsu-Juku mälestusplaat oli ju tore algus.»
Piret Tibbo-Hudgins
Eesti Filmi Instituudi peaprodutsent
«Leida Laius vajaks jäädvustamist – kui kõige olulisem, märgilise tähendusega eesti naisrežissöör. Priit Pärn – olulisim animafilmirežissöör. Tiina Lokk - ei vaja selgitust» :)
Elen Lotman
Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna juhataja
«Eesti film võiks olla küll rohkem jäädvustatud. Ja mitte ainult filmimehed, vaid üldse: kuna kultuur taastoodab kultuuri, siis võiksid eesti filmitegijad, skulptorid, maalikunstnikud jne vabalt elatuda kohati ka teiste kultuuritegijate kujutamisest, kui oleks olemas mõningane riiklik tellimus selleks. See mõte on juurdunud just Jüri Sillarti kuju leidmise loo käigus ja seda kinnitasid ka inimesed, kes aitasid kuju üles leida ja kes varem kultuuriministeeriumis töötasid. Riik, mis mäletab iseennast, jääb kestma.
Aga filmide osas on väga positiivne see, mida on teinud Eesti Filmi Andmebaas, ja kui seda oleks võimalik kasutada filmimeeste, filmikangelaste ja võttepaikade veel paremaks jäädvustamiseks ja kättesaadavamaks tegemiseks (õpimängud, õppematerjalid jne), siis aitaks see kindlasti kaasa, et filmipärand oleks elus. Ma arvan, et iga filmitegija tahaks, et teda mäletataks eelkõige tema tööde, mitte isiku järgi: seega oleks see, et nende filmid on elusad ja publikuga kontaktis, kõige parem asi.
Samuti võiks olla võttepaikadega, mida tegelikult juba väga toredasti eesti filmi 100. sünnipäeva tähistamise ajal jäädvustati. Nüüd võiks seda jäädvustust interaktiivsemaks muuta: nüüdisaegne noor inimene tahaks, et võttepaiga juures oleks võimalik geopositsioneeringu või QR-koodi või muu lahenduse vahendusel vaadata ka näiteks kaadreid, mis samas kohas filmitud on.
Seega ma arvan, et mida elavam on ajalugu, mida elavamates kohtades - kus liiguvad inimesed ja suhestuvad ajaloo kujutamise objektidega - see avaldub, seda rohkem muutub ka ajalugu osaks tavateadvusest.
Aga seda küll, et vähemalt Lutsu ja Pääsukese kuju võiks olemas olla.»
Rao Heidmets
režissöör
«Võiks olla Heino Pars või siis Parsiga seotud Operaator Kõps. Coca-Cola Plazal võiks olla silt, et siit 100 meetri kaugusel filmiti «Stalkerit».»
Peep Puks
režissöör
Kindlasti vääriksid meenutamist Johannes Pääsuke, Elbert Tuganov, Heino Pars ja Leida Laius. Miks ei võiks olla tagasihoidlik tähis ka Harju tänaval kunagise Tallinnfilmi sissepääsu kõrval?
Arvo Iho
režissöör
«Ma arvan, et Eesti filmiajalugu ei ole avalikus ruumis piisavalt jäädvustatud. Kohe teeksin ettepaneku jäädvustada Rotermanni kvartalis Tarkovski «Stalkeri» tegemine aastail 1977-78. Minu meelest oleks ilus nimetada see endise riikliku viljasalve juures olev kitsas käik Stalkeri tänavaks ja seal võiks isegi vastav pronksist bareljeef seina peal olla.»
Rein Kotov
operaator
«Siin ja seal on tekkinud komme, et majadele, kus on elanud väljapaistvad eesti kultuuritegelased, pannakse maitsekad sildid infoga seal elanud inimese kohta. Tallinnas Kalamajas olen seda märganud. Esimese tagasihoidliku käiguna võiks eesti filmikorüfeed üle vaadata: kellele on silt pandud? Teiseks: vähemalt kerkivas uues filmimuuseumis peaks eesti väljapaistvamatel filmitegijatel olema oma koht. Vormi ja sisu peaks saama veel sättida. Esimese hooga meenuvad sellised nimed: Grigori Kromanov, Elbert Tuganov, Heino Pars, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Andres Sööt, Jüri Müür, Mark Soosaar, Olav Neuland, Peeter Simm.»