Peale selle muidugi, et mõlemad on filmimehed? Juuresolev pilt juba reedab - mis muud kui pronks! Tõesti-tõesti, teadaolevalt on meil skulptuuriks valatud ja (pool)avalikus ruumis eksponeeritud vaid kolm filmimeest: Kaljo Kiisk, koolipapa Sillart ja… Sean Connery. Neist kaks viimast büsti kujul.
Üldse, meie filmirahva või filminduse, selle ajalooga seotu jäädvustamisele avaliku ruumi objektina - jätame erinevad ekspositsioonid ja filmiga seotud asutused, näiteks kinod, sedapuhku kõrvale - pole just ülemäära palju tähelepanu pööratud, iseäranis kirjanduse, muusika või teatriga võrreldes.
Mitte et neid üldse ei oleks - on, ja isegi teravmeelseid, Jaan Ruusi nimeline baar näiteks. Tänuväärselt on tähistatud esimese kinoseansi toimumise ja esimese animafilmi valmimise kohad. Isegi üks filmikangelastele pühendatud teemapark on – Lottemaa.
Ent ikkagi: miks ei võiks Tallinna kesklinnas rõõmustada suuri ja väikesi lapsi Peetrike või Operaator Kõps, filmikaamera mõistagi käes? Rotermanni kvartalis olla Stalkeri tänav? See rikastaks linnaruumi ja annaks ühtlasi tööd ka meie kujuritele-arhitektidele-disaineritele.
Põhjusi, miks see nii on, võib olla mitu, näiteks see, et film on veel suhteliselt noor kunstiliik. Või et parimaks ausambaks peetakse liikuvat pilti ennast. (Kui neid ikka näidatakse.) Võimalik ka, et kõik on hoopis proosalisem: filmirahvas ise on jäänud oma ajaloo jäädvustamisel passiivseks.
Seda enam väärib tähelepanu ja tunnustust, et Balti filmi- ja meediakool otsis hiljaaegu teatri- ja muusikamuuseumi fondist üles Jüri Sillarti büsti, et eksponeerida seda oma fuajees.
1982. aastal skulptor Elin Tobre valmistatud pronksist kuju oli omal ajal väljas kunstnike liidu kevadnäitusel, kust kultuuriministeerium selle ära ostis ja teatri- ja muusikamuuseumi fondi deponeeris. Sinna jäi see aastakümneteks.
Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna juhataja Elen Lotmani sõnul on kuju ülesotsimine ja eksponeerimine oluline filmiõppe traditsioonide kujundamisel. «Nii nagu Voldemar Panso vaatab lavakunstikoolis oma järeltulijaid nõudlikul pilgul, on ka meil nüüd märgilise tähtsusega traditsiooni kehastus,» ütles ta.
Ja veel ühe tähelepanuväärse aspekti toob Lotman välja: «Kas pole mitte eriline, et kunagi tellis kultuuriinimestest kunstiteoseid riik? Mitte et oleks põhjust plaanimajandust tagasi igatseda, aga nähkem ka asja positiivset poolt: esiteks aitas see kunstnikel, skulptoritel ja ka filmitegijatel stabiilselt töötada ja teiseks oma tööviljade kaudu meie kultuuri jäädvustada. Tänu sellele on meil nüüd olemas ka Sillarti büst.»
Eesti filmi sajas sünnipäev rikastas meie avalikku ruumi mitme huvitava objektiga, sh võttepaikade infostendidega. Mis võiks olla järgmine? Kas 2016. aastal Raadil avatava Eesti Rahva Muuseumi uue hoone juures külastajaid tervitav Johannes Pääsuke?