«Päeval paistab päike, öösel kumab kuu, / ise olen väike, kuid mu jõud on suur.» Nende Vladimir Beekmani «Aatomiku» sõnadega võiks ennast reklaamida Marveli koomiksiuniversumi kõige tähelepandamatum tegelane Sipelgamees.
«Sipelgamees» 2015
Režissöör Peyton Reed; osades Paul Rudd, Evangeline Lilly, Corey Stoll, Michael Douglas jt.
Sipelgamees jõudis meie maailma legendaarse koomiksilooja Stan Lee (kes ise baarimehena ka ekraanil vilksatab) ajus. Esimest korda ilmus ta paberile 1962. aastal ning on võrreldes teiste Lee supertegelastega, nagu näiteks Raudmees, Ämblikmees, Tasujad, Thor ja teised, oma kasvule omast madalat profiili hoidnud. Küllap enamik kinokülastajaid ei teadnudki varem, et ka niisugune mutukas Marveli universumis ringi sehkendab.
Marveli filme jõuab juba mitmendat aastat kinno hulgakaupa ja suurel kiirusel; koomiksikunsti austajana vaatan need kõik ka ära. «Sipelgameest» võib võrrelda eelmisel suvel linastunud «Galaktika valvuritega» – mõlemad lood on pärit koomiksimaailma äärealadelt, mida keskmise meelelahutuse tarbija fookus ei puuduta. See annab filmitegijatele tänuväärt võimalusi, ei pea ennast ega oma tegelasi surmtõsiselt võtma. «Galaktika valvurid» osutus kõigi üllatuseks üliedukaks, ilmselt mängisid siin rolli võluvad karakterid: kõnelev puu Groot (Vin Dieseli hääl) ja relvamaniakist mutantpesukaru Rocket (Bradley Cooperi hääl).
«Sipelgamees» hoiab eelmise suve kosmoseseiklusega võrreldes palju maalähedasemat profiili. Nimitegelane (Paul Rudd) on lihtne varganägu Scott Lang, kelle näppude vahele satub kahandav kostüüm. Vajuta nupule ja muutudki sipelgasuuruseks, kusjuures säilitad oma inimjõu. Kostüümi looja, teadlane dr Hank Pym (Michael Douglas) on hädas – tema pahale teele keeranud õpilane Darren Cross (Corey Stoll) tahab tehnoloogia endast veel halvematele tegelastele maha parseldada, aga see oleks teadagi inimkonna lõpp. Pole häda, appi tormab Sipelgamees ja päästab päeva!
Lang on selle poolest huvitav karakter, et enamasti hoiab Marvel oma peavoolukangelased raudselt positiivse poole peal – korporatsiooni eetika ei luba kuritegevust heroiseerida. Aga antud juhul on tegemist varganäoga, pealegi luuserist varganäoga – võmmiga abiellunud eksnaine viskab mehikese isegi tütre sünnipäevalt välja. Kuid tütrekest armastab Lang üle kõige. Sellega ka sentimentaalsused piirduvad; kui üks poolik suudlus välja arvata, siis pääseme imalast armuloost.
Rudd saab rolliga kenasti hakkama, selle juures on abiks etniliselt stereotüüpseks mängitud juhmakavõitu abilised. Vanameister Michael Douglas dr Pymi rollis võtab asja tunduvalt lõdvemalt. Enamiku näitlemisest teevad karakteri puhul ära prillid ja valehabe.
«Sipelgamees» on üks neid filme, mille puhul 3D on täiesti omal kohal, tegelikult isegi vältimatu. Varem ei ole filmitegijate käsutuses olnud tehnoloogiat, mis lubaks nii mõjukalt kujutada mastaabimõõte inim- ja sipelgamaailma vahel. Kui Lang esimest korda kostüümi proovib, ähvardab teda vanniveega kanalisatsiooni uhtumine, ta kukub pöörlevale heliplaadile ja tõmmatakse tolmuimejasse, vaatab tõtt brontosauruse kaliibris rotiga. Tõesõna, kui ma järgmine kord mõnda mutukat oma vannis ukerdamas näen, vaatan teda hoopis uue pilguga. Seda enam, et vihastades võiks ta mulle 90-kilose mehe jõuga lõuahaagi anda.
Mind väsitavad suurte filmide mitmekümneminutised lõpumärulid, kus miljonilinnu maatasa tehakse. «Sipelgamees» lõpeb mõnusa taskuformaadis kahevõitlusega kihutava mängurongi katusel lapse magamistoas; selle juures visatakse veel armsat visuaalset nalja. Sipelgamürgiga vürtsitatud nalja tehakse ka Marveli suurte tegelaste, nt Tasujate üle. Pistrik näiteks on sunnitud häbenema fakti, et sai putukasuuruselt tegelaselt haledalt kolki.
Võib juhtuda, et Sipelgamees kaotab oma originaalsuse ja saab SHIELDi madalama kategooria agendiks. Filmi lõpus viidatakse kangelase võimalikule liitumisele Tasujatega. Tõepoolest, juba käivad järgmisel aastal linastuva filmi «Kapten Ameerika: kodusõda» võtted ja filmiandmebaasi IMBD järgi mängibki Paul Rudd seal Sipelgameest.