Henning Mankell «Viies naine»
Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe
Varrak, 439 lk.
Anti-Bullerby
29. juuli 2015, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pea kõik vist teavad Stockholmi sündroomi. See totrus, et pantvangid kasvavad molkustega üheks pereks mõne ajaga kokku ja võtavad võmme vaenlastena.
Vähem tuntud on Bullerby sündroom. Ehk eriti sakslaste seas levinud ettekujutus, nagu oleks kogu Rootsimaa üks lust, lillepidu, jaanipäev ja palju ruumi. Kuhu siis veel endale majake hankida? Eriti kuna need on uskumatult odavad. Võrreldes väidetavalt verivaese Eestiga. Kuis teile meeldiks 6-toaline rootsipunane majake keset kaunist välja, ümberringi kohavad männimetsad, kõik mugavused sisse arvatud ja hinnake umbes pool Lasnamäe kahetoalisest remontivajavast?
Ainuke miinus, et see on Gävlest 300 kilti. Rootsi on hiigelsuur maa. Gävle ise on pärapõrgu.
Aga kui teil on viitsimist, Lycka till.
Et juba keeruliste nimede pildumiseks läks, pakuks välja: Nordisk Noir' sündroom. Need Skandinaaviast tulevad krimkad, mis saavad tõlgituks, filmiks, muidu ilmakuulsaks.
Võibolla on neis varjatud sõnum: ärge siiakanti küll tulge. Siin on kole palju väga peahaigeid inimesi ja politseil pidev kõhulahtisus. Või streik käsil. Lohetätoveeringutega tüdrukud otsivad vabalt mootorratta ja mootorsaega veel säilinud seksistlikke natsisigu taga ja nii edasi.
Koht, kuhu ei tahaks minna.
Olles õrnalt armunud Stakka skääridesse ja Mälareni ümbruse männimetsa, natuke kurblik hakkab või nii. Oli ilus maa, keegi armastas Yngve Frejd, Arvid Stjärnblom sõi lihapalle ja ube, kameraalkirjutaja von Heringslake küpsetas kibedal tööajal õunu.
Nüüd on siis nii, et ära mine lillepoodigi, ärkad mahajäetud leivaahjus?
Ehk, see kindlasti pole krimka, mille lugemise järel kohe magama võiks minna. Täiesti kasulik võiks olla ajud päris hästi läbi pesta, et painajad öösel ründama ei tuleks.
Hea raamat, ometi. Natuke aeglane. Natuke varjatult kurb ja küsimust esitav: mis juhtus Rootsiga? Miks näib kõik aina hullemaks minevat? Ja, eelkõige, miks ei julge keegi neid küsimusi esitada ega ammugi vastusi otsida?
See vaikne valu läbib kogu teost ja vihjamisi öeldakse ka võimalusi vastusteks. Kui reklaamtekstid nimetavad Wallanderi introverdiks, siis õieti võiks öelda ka introintrovert. Mees, kes teab, arvab teadvat, aga ei julge endalegi öelda.
Et kas murdehetk polnud, kui inimesed enam sokke ei nõelunud? Ülekantult, viskasid kellegi ära ja otsisid uue. Hops, haps, ei ole enam abielu, kooselu ega isegi kokkuelu, vaid on kõigest «suhe»? Kuni tuleb vaadata teatud Roy Lichtensteini maali.
Või kuis kuriteo piirid aina enam nihkuvad. Mis vanasti oli jälkus, on nüüd inimõigus. Vastupidi, mis muiste oli loomulik lust, on nüüd kuritegu? Lohetätoveeringud aina nihutavad üht kui teist, nii et: «mida, me, inimesed, oma eluga teeme?» on pea pidev igapärastlõunane küsimus.
Ja me kõik teame vastust. Aga ei julge endalegi öelda.
PS: Kogu eelneva jama mõistmiseks soovitatakse tutvuda Stig Claessoni, Hjalmar Söderbergi, August Strindbergi ja Roy Lichtensteini töödega.