Režissöör Rao Heidmets, kelle filmi esitas Nukufilmi stuudio hiljaaegu Oscarile, tõstatas sellega seoses ühe habemega teema – väites paradoksaalselt, et teeb seda ositi selleks, et teadvustada eesti animatsiooni kõrget taset eestlastele enestele. «Eesti enda animafilm on ju Eestis suhteliselt tundmatu – näha seda kuskil ei saa,» olid tema sõnad.
Kas just sellest sõnast, aga igatahes filmide eneste nähtamatusest – kui ajutised sähvatused telepurgis kõrvale jätta – võtsid kinni kolleegid Eesti Joonisfilmist. Nii jooksevad kuni neljapäevani pealkirja «Krokodill pisaraid ei usu» all Tallinnas Artise kino ekraanil viis uuemat kodumaist joonisfilmi: Olga ja Priit Pärna «Tuukrid vihmas», Kaspar Jancise «Krokodill», Ülo Pikkovi «Dialogos», Priit Tenderi «Köögi dimensioonid» ja Martinus Daane Klemeti «Õhus». Kõik need on kohe pärast esilinastust kadunud maailma avarustesse, andes oma õnnelikust saatusest märku üksnes pressiteadete vahendusel, kui on võidetud järjekordne auhind.
Noid pressiteateid on viimasesse aega jagunud iseäranis priskelt, olgu siis põhjuseks «Krokodilli» Cartoon D’Or või filmi «Tuukrid vihmas» Hiroshima Prize. Räägib see siinse animatsiooni enneolematust hiilgusest või hoopis rahvusvahelise animatsiooni allakäigust, ei oska me vaatajatena paraku ütelda. Seda enam tuleks aga hinnata isikliku äratundmise võimalust – saagu siis ime tabatud või jäägu tabamata.