TV3 «Eesti parim pagar»
Eetris 31. augustil kell 20.30
Pagarisaates küpsetati vaataja kannatust
1. september 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolleegid toimetusest teavad, et mulle meeldib kokata ja küpsetada. Arter avaldas kunagi koguni mu seenekotleti tegemise retsepti. Aeg-ajalt toon toimetusse mõne omaküpsetatud koogi või plaadisaia viilusid. Mitte edvistamiseks, vaid oma loomingu jagamiseks. Sest toidutegemine ja küpsetamine võib käsitöö kõrval olla ka kunst.
Nõnda siis angažeeritigi mind vaatama TV3 laialt reklaamitud uue saatesarja «Eesti parim pagar» avasaadet. Tegemist on tõenäoliselt kallilt sisseostetud rahvusvahelise formaadiga. Ikkagi maailma suurim küpsetamisetendus! Neid on eri kanalitel igasuguseid, mõnda olen ka varem jälginud, ehkki petta saanud, sest nn poole tunni roogadele, mille valmimist näidatud suu vett jooksma paneval viisil, kulus endal mitu tundi. Ja käis pinda ka rahakotile.
Luksuslikule formaadile viitab see, et Kõue mõisa õuele on püsti pandud telk ja sisse ehitatud kümmekond kööki kogu varustusega. Samal hulgal osalejatel – nendega tuttavaks saamine läks segi – võttis aega, et masinavärgiga harjuda. Ilmselt oli ka ette nähtud, et teha tuleb kolm küpsetist (küpsised, rullbiskviit ja tassikook). Aga korrutage see kümnega ja juba eos saab selgeks, et tempot saate vaadatavuse huvides on võimatu ülal hoida. Eriti eesti temperamendi iseärasuse juures, kus algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.
Nii kujuneski see poolteist tundi – selle sees omakorda tohutu pikad tunduvad reklaamipausid, millest ühte luges ise saatejuht (milleks küll, kas kokkuhoiuks?) – vähemalt minu jaoks vaataja küpsetamiseks. Kohtunikud Angeelika Kang ja Ants Uustalu tunnistasid ka ise, et nad on maitsmismaratonil. Kardan, et ka kõige kiindunumad köögifännid vahetasid mingil hetkel kanalit.
Mis tähendab seda, et saade tuleb tihedamaks «kokku lõigata». Ma ei saa üldse aru, miks kaks «pullitegijast» suvesangarit Kristjan Rabi ja Indrek Vaheoja sedagi saadet peavad juhtima. Nad ei sobi sellesse ja segavad teineteist. Ning need kiledad hääled ei mõju minu meelest entusiastlikult saates osalejatele ega küta põnevust vaatajas. Siin oleks tulnud investeerida saatejuhti, kellel endal ka küpsetamise kirg ning elementaarne arusaamine asjast.
Formaadile omane peaks vist olema ka see, et kaks kohtunikku jagavad rollid nii, et üks neist on karm, teine leebem. Vaatajale avaneb samastamisvõimalus. Angeelika Kang esitabki leebemat poolt, Ants Uustalu ilmutab rohkem rangust. Nemad on küll sobiv paar. Saates osalejatest oli natuke kahju. Segane eesmärgiseade – on’s see nüüd meelelahutus või tõsine võistlus? – tekitas enamikus krambi. Ehk järgmistes saadetes ollakse vabamad. Rohkem julgust sooviti neile ka saate kokkuvõtvas osas. Esimese saate võitja ei paistnud olevat just ülevoolavalt rõõmus ja väljalangeja näis tundvat koguni kergendust.
Minu retsensioon ei mõjuta siinkohal enam midagi, sest kogu sari on juba üles võetud ja parim pagar tegijatel teada. Arvata võib, et osalejad siiski harjuvad oma näitlejarolliga, vaataja saab nendega lähemalt tuttavaks ning kaasaelamisvõimalus suureneb. Ah et mis mulle endale enim maitsenuks ja mida võtaksin järele teha? Rullbiskviidi voor oli saate sisukaim osa, sest seal käis maitsmine «pimemeetodil». Merle koogi kohta öeldi «ilus töö». Seda võtakski proovida, sest küpsetamisel peavad tõesti kokku saama vaev ja ilu. Merlest sai ka päeva parim pagar.