«Pealtnägija» ETV
Eetris kolmapäeval kell 20.05
Taksoga lati alt läbi
3. september 2015, 15:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neli nädalat ajakirjanduslikku eksperimenti, taksomaffia, pätid, narkarid, mõrtsukad – Eesti uuriva ajakirjanduse lipulaev «Pealtnägija» alustab uue hooaja avalooga. Vaataja ekraani juurde naelutamiseks keeratakse veel grammike juurde: taksonduses toimuv oli pöörane seitse aastat tagasi, kuid nüüd, 2015. aastal on kõik märksa hirmsam.
Lugu hakkab vaataja ees lahti hargnema: taksojuhid omavolitsevad lennujaamas ja sadamas, turiste lüpstakse, rets ja varrukamees Arkadi. Kuraditosin minutit hiljem ilmub teleri ette jälle Kärmas. Kas nüüd tuleb reklaamipaus ja jõuame asjani? ETV ei näita reklaami, jätkub järgmisel nädalal.
Kuidagi jura. Ekraani ees vilkasid ettevõtete kõneisikud, ei ühtki «päris inimest», v.a anonüümne taksist. Liiga turvaline, liiga eemaltvaatav. Miski pealtnägejalik oli puudu. Iga teise saate puhul vääriks töö tunnustamist, aga «Pealtnägija» on vaatajale midagi rohkemat kui lihtsalt saade, see peab alati üllatama ja olema rohkem.
Saates ei olnud midagi erakordset ja vahetut, mida ajakirjanduslikust eksperimendist oleksin oodanud. Solarise ees seisvaid taksosid filmida ja muposse helistada on lustakas näide lokkavast absurdsusest, ent mitte see, millest vabariik järgmisel päeval räägib. Ka tarvasalvestised, fotod ja helilõik olid vahvad, ent tabasin seda kuulamast kui lihtsat pajatust – seda ei tundnud ihukarvadega, see ei šokeerinud.
Tallinna taksonduses toimuv on avalik saladus, selle kirjeldamisest ei piisa. Taksomaffia jõhkrutsemine tuleb viia televaatajale koduseinte vahele, see peab tekitama hirmu, näitama elu oma eheduses. Tahtsin tunda ajakirjaniku emotsioone, reportaaži sündmuste keskelt. Ehk järgmises saates.