Sammud vaikimise klaaslael

Pille-Riin Purje
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on lugu Nawali (Carmen Mikiver) vaikimisse kätketud minevikust.
See on lugu Nawali (Carmen Mikiver) vaikimisse kätketud minevikust. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Wajdi Mouawadi draama «Põletus» Tiit Palu lavastuses on me teatripildis erandlik ja oluline sündmus, kuna kätkeb endas valmisolekut usaldada tragöödiat. Sõnumi tõsidus lavastuse täpses poeetilises kujundisüsteemis mõjub kui vastuhakk või meeldetuletus, et pilvede all leidub muudki kui seebiooperid, millega nii turvaline samastuda. 



«Põletus» on keeruka koega rikas näidend, mida ainsa korraga «ära ei vaata», ent mis ometi kõnetab meid elutarga vanaema lihtsate sõnadega: õpi (taas) lugema, kirjutama, rääkima, mõtlema. Oleme selle lubaduse kord andnud, aga unustamas.

Sama elutähtis on õppida kuulama ja mõistma vaikust. Üks lavastuse mõjuvamaid viive: tütar kuulab kassettidelt ema aastatepikkust vaikimist. Kaili Viidase Jeanne’i silmade pingsas tumeduses on pühendumine ja dialoogilootus. Sellele vastandub vaimne kurdistumine Priit Loogi vahendatud kõrvaklapi-intermeediumis, drastilises stseenis absurdi piiril, kus publik areldi otsib naerukohta. Sest tõsidus, eheda tragöödia ligidus teeb kaitsetuks, sunnib endasse vaatama.

Seda ebakindlust väljendab laval Sten Karpovi Simon, poeg, kes ei oska suhestuda ema surma ja viimse tahtega. Simon on poksija, nii et mälus välgatab «Rocco ja tema vennad» kui vendluse variatsioon.
Igavikulisust võimendab Silver Vahtre kujundus, mõjuv mänguruum Tiit Palu lavastuse läbikomponeeritud hingemisanstseenide avamiseks. Hõõgvel lõhenev kõrb, ülal selle kohal klaaspind: peegel-aken, kus peegeldumas maa, muudab vaatepunkti.

Tähenduslik on klaasil voolav vesi. Klaaslaele astuvad peategelased saatuse sunnil, neid samme ei saa tagasi võtta. Saatusemaastik avardab Liibanoni kodusõja julma vägivalla ühe naise elus universaalse antiik­tragöödia mõõtmeteni. Kodusõda kui pidetus, enesekaotus, sunnitud nimevahetus, kuni vend ei tunne venda.

Lahingukõrbes otsivad hingerahu naised. Sõja epitsentrisse paisatakse Carmen Mikiveri Nawal, kel läbida mõtlemise, laulmise, vaikimise ränk rada. Nõudlik, tugeva siseilmaga roll, tema hoida jääb loo kumisev põhiheli, kus peamine sisim intensiivsus. Karin Tammaru määrab ja saadab Nawali saatust läbi kolme rolli diskreetselt ja nõtkelt. Kaili Viidase Jeanne lahendab oma päritolu teoreemi süveneva tundliku vaistuga.

Meestele on määratud oma osa Nawali testamendi täitmisel. Jaan Rekkori notar Hermile kutsub meid loo sisse nagu Koor, kes jääb vaatlejana ise tragöödiast väljapoole. Tema teemaks on kaitsta eetilisi põhiväärtusi. Tambet Selingu rollide reas domineerib usaldusväärsus, teadmine ja hoolimine, oskus kuulda ja kuulata. Sten Karpovi Simon heitleb hirmuga kaotada lähedus kaksikõega, ta heitumust kannustab vere hääl.

See tragöödiapööris, mida Priit Loog peab väljendama minimalistlikult ja vaatemänguliste abivahenditeta, on noorele näitlejale lahmakas proovikivi, mida annab mäkke lükata «Põletuse» viimase etenduseni.

Aga «Põletus» ongi sedalaadi väärismaterjal, millega kokkukasvamine eeldab väärikust ja väsimatut mõtestamistööd. Mitte ainult näitlejatelt, vaid ka publikult. See kogemus teeb tänulikuks. Endla teatri repertuaarivalik äratab lugupidamist.

Lõpetuseks üks hingekõrvetav tähelepanek: viimasel ajal ei taju teatripublik enam lavapinna pühadust. Ka «Põletuse» saalis kõndis publik kõhklemata risti üle lavakõrbe. Lavaterritooriumi puutumatus, kui tahes tingliku piiri ja mängureeglite austamine on ka osa vanaemade tarkusest. 

Uuslavastus
Wajdi Mouawad
«Põletus»
Tõlkija Tõnu Õnnepalu. Lavastaja Tiit Palu. Kunstnik Silver Vahtre
Esietendus Endla Küünis
21. oktoobril

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles