Reedel avati Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos Tallinna arhitektuuribiennaali peanäitus «Keha Ehitus / Body Building», mis uurib, kuidas uued tehnoloogiad arhitektuuri arengut mõjutavad. Kuraatorid Sille Pihlak ja Siim Tuksam on näitusele kutsunud kümme arhitekti Singapurist Los Angeleseni.
Video: prindi endale maja!
11. september 2015, 17:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Näitusel osalevad mitte otseselt ehitavad arhitektid, vaid need, kes tegelevad eksperimenteerimisega,» seletas Tuksam. «Nad uurivad, kuhu on liikumas ehitamiskultuur. See on seotud tehnoloogia ja materjaliarenguga. 3D printimine, robootika ja komposiitmaterjalid mõjutavad tulevikuarhitektuuri väljanägemist.»
Arvutijuhtimisega masinate kasutamine vabastab sundusest toota identseid detaile. Iga prinditud või freesitud detail võib olla isekujuline ja see protsess lubab luua ebaregulaarse kujuga asju. Tihti saadakse inspiratsiooni vabavormiliste objektide loomiseks loodusest. See seletab, miks tulevikuarhitektuur võib olla orgaaniline, isegi bioloogiline. Tuksam toob näiteks Soolalaos eksponeeritud Julia Köerneri «Vetikajaki». Köerner uuris vetikaid ja nende struktuuri, lõi selle põhjal sarnast struktuuri tootvad algoritmid ja viis tulemuse 3D printeri abil materjali.
Ažuurseid pitslinikuid meenutavad vormid tulevad Austria arhitektuuribüroolt ja uurivad, kuidas hooned püsti püsivad. «Mõne puhul on näha, et struktuuri hoiavad püsti vaid neli maad puudutavat punkti,» rääkis Pihlak. «Nende programmis struktuur tihendab end just nendes kohtades, kus vajatakse suuremat vastupidavust.» Välja näeb see umbes nii, nagu oleks jalgpalliväljaku suurune ulmeline võrkjas koorik toetatud tavalisele söögilauale ja ta hoiab ennast ise vormis. Nii et põhimõtteliselt väiks sellise «katusega» ära katta Lilleküla staadioni.
«Kui ma austerlastelt küsisin, milleks see hea on, sain vastuseks, et selline konstruktsioon on «ausam» - materjali kasutatakse vaid seal, kus seda vaja on,» rääkis Tuksam. «Neid poisse võib uskuda, nad on selliseid päriselt ka teinud – suured pinnad, mis toetuvad vaid paaris punktis,» kinnitab Pihlak ja toob näiteks Jaapani büroo SANAA projekteeritud Rolexi keskuse Lausanne’is.
Näituse osa on ka Soolalao ees seisev kuraatorite endi loodud prussidest objekt. Selle valmis Eesti palkmajafirmade abiga, kellel on sobivad masinjuhitavad freesid. 350 erineva tapi abil koos püsiva konstruktsiooni detailid freesiti valmis kümne tunniga ja püstitati viie päevaga. Tuksam ütles, et nad soovisid demonstreerida, et milliseid võimalusi annab juba täiesti olemasoleva ja laialt kasutatava tehnoloogia rakendamine.
Näitus jääb muuseumi suures saalis avatuks 11. oktoobrini.
Osalejad: Achim Menges, Moritz Dörstelmann, Raul Kalvo, Andres Sevtšuk, Marjan Colletti, Kadri Tamre, Igor Siddiqui, Julia Körner, Robert Vierlinger, Adam Orlinski, Moritz Heimrath, Carlo Ratti, Bruno Juricic, Tom Wiscombe, Roland Snooks, Robert Stuart-Smith.