Tallinna TV intervjuusaade «Horisont» algab tõesti suurejooneliselt. Saatejuht Revo Raudjärv annab oma laitmatult istuvale ülikonnale enne saadet viimast lihvi. Istub kallisse autosse, sõidab Tallinna Swissôteli juurde, sammub taganeva kaamera jälgedes enesekindlat mööda hotelli fuajeed ning tutvustab algavat vestlussaadet. Fantastiline saatepea, hea kaameratöö, tihe montaaž! Siit ei ootaks midagi vähemat, kui legendaarse Urmas Oti «Carte Blanche» väärilist teravat intervjuusaadet.
«Horisont» TTV
Eetris neljapäeviti kell 21.20
Siis jäi kõik seisma. Seekordse «Horisondi» saatekülalised olid kaks 36-aastast meest, kõigile tuntud muusik Koit Toome ja sportlane Gerd Kanter. No mida uut me nende risti ja põiki läbikirjutatud ja –intervjueeritud persoonide kohta teada saame? Mitte midagi.
Saatejuht alustas oma küsimustega lasteaiaaegadest, aga kuna lapsepõlves suurt midagi ei juhtu, siis langes tempo kohe hotellitoa pehmesse vaipa ja jäi sinna mõnusalt lesima. Küsimused olid positiivsed ja paitavad, neile pole raske ümmargust vastust anda. Veel enam, mul on tunne, et küsimused olid eelnevalt kokku lepitud ja külalised said oma vastused ette valmistada. Kõigile osalistele muidugi lihtne ja turvaline variant, aga vaatajale kole igav. Intriigi pole!
Toome, kes on meelelahutajana kogenum esineja, rääkis rohkem. Nii kui pausi tabas, lükkas oma lause vahele. Siin oleks saatejuhi ülesanne tasakaalu hoida ja mõlemat külalist võrdselt pildil hoida. Tervelt kaks korda näitas operaator suures plaanis Toome edevat käekella ja see jättis mulje, et tedagi huvitab – millal saade nüüd lõppema hakkab.
Saate teine poole oli huvitavam, siis võeti teemaks päevakajalised sündmused: pagulased ja seakatk. Sellest saab aimu, et neljapäevaõhtune saade oli salvestatud juba eelmisel nädalal. Muidu oleks lausa pidanud puudutama Edgar Savisaarele esitatud pistisesüüdistust. Turvalise jutuheietamise oleks see muidugi liiga äkilistele radadele juhtinud.
Saate kõige kõvemaks lauseks oli Toome vastus küsimusele, kas ta välismaale elama minna pole plaaninud: «Kui mina Eesti muusikat ei tee, kes siis veel teeb!?» Kõlas ka üks muusiku poplaul.
Saate tehniline lahendus, kus kasutatud steadycame ja droone, oli suurepärane, uhkuseks igale Eesti telekanalile. Sisu seevastu liiga staatiline, ümmargune ja mugav. Kui «Horisondis» oleks kas või kümme protsenti nendest emotsioonidest ja vaimumõõkade vehklemisest, mida leiab TTV saates «Meedia keskpunkt» (mille sisuga võib nõustuda või mitte, aga selle erakordsust Eesti telemaastikul tuleb tingimusteta tunnistada), võiks seda teinegi korda vaadata.