Loe katkendit värske nobelisti raamatust «Pruugitud aeg»

Kultuuritoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pruugitud aeg».
«Pruugitud aeg». Foto: Repro

Nobeli kirjanduspreemia võitis Valgevene kirjanik Svetlana Aleksijevitš, kelle raamat «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp» kujutab kümne aasta jooksul mööda endist Nõukogude Liitu reisides kirja pandud monolooge sealsetest inimestest, kes on pidanud õppima elama täiesti uuel viisil, seejuures sellisel, millist ei tunne ka läänemaailm.

«Me jätame hüvasti nõukogude ajaga. Meie tollase eluga. Ma püüan ausameelselt ära kuulata sotsialistliku draama kõiki osalisi...

«Kommunismil oli meeletu plaan – «vana» inimest, Aadamat, ringi teha. Ja see õnnestus... võibolla ainult see õnnestuski. Veidi enam kui seitsmekümne aastaga aretati marksismi-leninismi laboratooriumis välja omaette inimtüüp - homo soveticus. Ühed peavad teda traagiliseks tegelaseks, teised nimetavad sovokiks. Mulle tundub, et ma tean seda inimest, tunnen hästi, elasin aastaid tema lähedal, külg külje kõrval. Mina olengi tema. Need on mu tuttavad, sõbrad, vanemad. Ma sõitsin hulga aastaid mööda kogu Nõukogude Liitu ringi, kuna homo soveticus ei tähenda ju ainult venelasi, need on ka valgevenelased, turkmeenid, ukrainlased, kasahhid... Nüüd me elame eri riikides, räägime eri keeltes, kuid meid ei aja kellegagi segi. Kohe tunneb ära! Kõik me, sotsialismist tulnud inimesed, oleme omavahel sarnased ja erineme teistest inimestest – meil on oma sõnavara, omad ettekujutused heast ja kurjast, kangelastest ja märtritest. Meil on surmaga eriline suhe. Lugudes, mis ma üles kirjutan, lõikavad alailma kõrva sõnad «maha lasta», «seina äärde panna», «likvideerida», «kustutada» või sellised nõukogulikud kadumisvariandid nagu «arest», «kümme aastat ilma õiguseta kirjavahetusele», «pagulus». Kui palju võib maksta inimelu, kui me mäletame, et hiljuti hukkusid miljonid? Me oleme täis viha ja eelarvamusi. Me kõik tuleme sealt, kus olid GULAG ja koletu sõda. Kollektiviseerimine, kulakluse hävitamine, rahvaste küüditamine...

See oli sotsialism ja see lihtsalt oli meie elu. Tol ajal rääkisime me sellest vähe. Aga nüüd, kui maailm on pöördumatult muutunud, on meie toonane elu hakanud kõiki huvitama; ükskõik, milline ta oli, see oli meie elu. Panen kirja, otsin raasukeste, kübekeste haaval «koduse»... «sisemise» sotsialismi lugu. Seda, kuidas see elas inimeste hingedes. Mind paelub ikka see tilluke ruum –inimene... üks inimene. Tegelikult seal kõik toimubki.

Miks on raamatus nii palju lugusid enesetapjatest, aga mitte tavalistest nõukogude inimestest tavaliste nõukogulike elukäikudega? Lõppude lõpuks tehakse enesetappe ju nii armastuse, vanaduse kui ka niisama huvi pärast, soovist lahendada surma saladust... Ma otsisin selliseid, kes olid südamega idee külge kasvanud, lasknud selle endasse nii sügavale, et enam välja ei tiri; riik oli muutunud nende kosmoseks, asendanud kõike, isegi nende endi elu. Nad ei suutnud suurest ajaloost lahkuda, temaga hüvasti jätta, olla õnnelik teistmoodi. Sukelduda... kaduda tühisesse oleskellu, nagu see toimub täna, kui väike on saanud suureks. Inimene tahab lihtsalt elada, ilma suure ideeta. Midagi seesugust polnud vene elus veel olnud, ka vene kirjandus ei tunne midagi seesugust. Me olime õigupoolest sõjainimesed. Me kas sõdisime või siis valmistusime sõjaks. Teistmoodi ei elanud me kunagi. Sellest siis ka sõjakas meelelaad. Ka rahuajal käis kõik sõjaväeliselt. Trumm põrises, lipp lehvis... süda oli rinnust välja hüppamas... Inimene ei pannud tähelegi, et oli ikestatud, ta koguni armastas oma ikestatud seisundit. Minagi mäletan, kuidas me kavatsesime kogu klassiga pärast kooli lõppu sõita uudismaale, põlgasime neid, kes keeldusid, kahetsesime pisarsilmil, et revolutsioon, kodusõda – kõik juhtus ilma meieta. Vaatad tagasi: kas need olime tõesti meie? Mina? Meenutasin toda aega koos selle raamatu tegelastega. Keegi neist ütles: «Nõukogude inimest suudab mõista ainult nõukogude inimene.» Me olime ühise kommunistliku mäluga inimesed. Mälunaabrid.

Isa rääkis, et tema hakkas kommunismi uskuma pärast Gagarini lendu. Meie olime esimesed! Meie suudame kõik! Sedasi nad emaga meid kasvatasidki. Ma olin oktoobrilaps, kandsin lokkispäise poisi pildiga märki, olin pioneer, komnoor. Pettumus tuli hiljem.»

Tõlkinud Veronika Einberg, ilmunud 2014. aastal kirjastuse Tänapäev väljaandes

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles