Noored lennud

, filmikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Elo».
«Elo». Foto: Kaader filmist

Seinu mööda hiilides ja vilajalt naeratades on Eesti film alates «Sügisballist» kodumaise publiku silmis oma mainet järjepidevalt parandanud. Pole ootamatuid plahvatusi, vaid sihikindel tõusukõver. Vaatajaarvud ei indekseerigi enam kriitikute ja filmitegijate lähisugulaste summat, vaid harilikke kinokülastajaid. Õigustatult. Hea on. Nii meie kui välismaiste kriitikute arvates. Seetõttu on omakorda õigustatud ka keskmisest suuremad ootused meie tulevaste filmitegijate kinolevisse lülitatud projektide suhtes.

Lühifilmide kassetti «Lennud unes või ilmsi» koondatud neli noort tööd ei talla aeglaselt kogutud kuulsust sugugi jalge alla, kuid mitte kõik neist ei ole (sõnamängust hoolimata) loodetult kõrgelennulised. Filmide tase pole päris võrdne ning neid ei maksa liita ühise patroneeriva seljalepatsutusega pealkirja alla «Algaja katsetused».

Õige lühifilmistsenaarium peaks töötama nii dramaturgiliselt kui ka tehniliselt. Ideed «Kirjuta seda, mida teostada suudad» on paraku rikkunud Leeni Linna «Tiibadeta piloot». Algustiitrite elevust tõstev tegijate kahurvägi ja esimeste kaadrite tõetruudus on petlik, üldmulje rikuvad nõrk grimm ja mõned ootamatult ebausutavad montaažid. Kaader õhupallitoolil lendavast Priit Võigemastist loob sõjaväepiloodi mitmeastmelise depressioonikanaliseerimise asemel kurvad esmaassotsiatsioonid paremal juhul Pixari Oscariga hinnatud animafilmiga «Üles».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles