Võib-olla ei juhtu see Eestis veel elavate «punainimestega» – kelle hulka, vähemasti riivamisi, pean oma sünni- ja noorusaja tõttu ennastki liigitama. Aga Venemaal, Valgevenes, kust kümned-sajad erinevad hääled raamatu-agoraaks ühendatud, paistab see lõpp pigem agooniana, mis võib sujuvalt üle minna taassünniks. Mis see putinism siis muud on kui nõukogude aja restauratsioon, silmapiiril ühtlasi «geopoliitilises katastroofis» kaotatud maade tagasivallutamine. Üks hääl 2001. aastast: «Aga putš ju võitis. Džerzinski mälestusmärk võeti maha, kuid Lubjanka jäi alles. Ehitame KGB juhtimisel kapitalismi.» Ja teine hääl: «Vene inimesel on vaja millessegi uskuda... millessegi helgesse, ülevasse. Impeerium ja kommunism on meile juba naha alla pugenud. Kõik sangarlik on meile omane.» Ja kolmas hääl: «Meie elame ilma ideeta. Ma tahan vägevat Venemaad.»
Kui neid Aleksijevitši poolt erinevate kujundpealkirjadega («Lohutuseks apokalüpsis», «Tühjuse veetlus» jt) kokku põimitud monolooge saanuks lugeda uue aastatuhande algul (ehk Jeltsini aja lõpus), mil tundus, et Venemaa võtabki ette demokraatliku ümbersünni, väljub 1990ndate kaosest ja Eestiski vallandunud metsikust kapitalismist ning – nagu demokraatliku riigikogemusega Eestis ja teistes Balti riikides juhtus – ehitab üles õigusriigi kõigi oma tasanditega, siis oleks vähem olnud ka seda sinisilmset lootust, mida lääs oma positiivse hõlvamisega harrastas, paiskudes nüüd, Vene-Ukraina sõja ja Krimmi annekteerimisega otsekui vastu betoonseina. Sest nõukogude sotsialism (sisult autoritaarne riigikapitalism) oli vahetanud lihtsalt kesta, õieti tagasi läinud selle juurde, mis ta ennegi olnud. Venemaa jäävuse seadusse oli juba sisse programmeeritud kolm võimukeset, ohranka, armee ja bürokraatia, ning nende kohal kõrguv isevalitseja. Üks hääl: «Inimelu ei maksa midagi, sülitad ja hõõrud laiali. Nagu tsoonis...»
