Mida arvavad kirjanikud ja kunstnikud loojapalgast?

Kultuuritoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marge Monko, Olavi Ruitlane, Toomas Raudam, Kärt Hellerma ja Leonhard Lapin avaldavad arvamust.
 

Marge Monko, kunstnik

See kõlab nagu unistus. Oleme seda kaua oodanud ja õigupoolest ma ei teadnudki, et selline asi on nii konkreetselt küpsemas. Ka sisuliselt on asi hästi lahendatud, sest sa pole mingisuguste kohustustega käest-jalust seotud. Selles mõttes, et ei pea produtseerima perioodi jooksul x hulka näitusi ja ka n-ö riiklikku kontrolli kui sellist ei rakendata. Ka riiklikku tellimust konkreetsetele teostele ei eksisteeri. Saan aru ka avalikkusest, kes muretseb, ega kunstnikud ja kirjanikud niiviisi laisaks lähe. Mis on arusaadav, sest paljud inimesed ei kujuta ette, mida näiteks kunstnikutöö endast kujutab, ja selles ei saa ka kedagi süüdistada. Omalt poolt tean, et ükskõik kui palju kunstnikud ka ei tööta, alati tuntakse süümepiinu, et ei töötata piisavalt. Konkurents, nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt, on lihtsalt nii suur, et ma ei kujuta ette, et ükski kunstnik jääb lihtsalt loorberitele puhkama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles