Õunapuu käekiri on selgelt äratuntav. Ta on kiirem, kurjem ja jõulisem kui keskkond, kuhu tema filmid satuvad. Kui filmid arvustamiseks kätte sain, meenus kellegi juhuslik võrdlus, et kui Ervin Õunapuu vihastab, võib võtta kirve ja raiuda laua pooleks. Mõtlesin, et mis sellist kujundlikku rahvajuttu ikka meelde tuletama hakata, aga pärast filmide üle- ja äravaatamist tundub idee täpne. Nii on ka tema filmid tehtud – vihastab ja raiub.
Selline kontakt materjaliga on ohutusega harjunud kultuuritraditsioonile ehmatav ja kohati võib-olla ka arusaamatu.
Õunapuu filmide fookus on füüsilistel objektidel, materjalidel, nende iseloomul ja jõududel, mis neile mõjuvad. Objektid tunduvad puudutatavad, füüsilise jõu rakendumine organiseerib kaadrite sisu. Vesi on märg, kirjalakki vajutatud tempel on krobeline, Johannes Pääsukese jalgratas on rohmakast puust.
Õunapuu oskab jutustada
Fotoõppejõud väidavad, et kui panna filmi- ja fotokoolitusega inimesed sarnast kaadrikompositsiooni küsimust lahendama, on tulemused erinevad. Seisvale pildile keskendunud mõtlemisega ehitatakse üles märksa huvitavamalt läbikomponeeritud kaadrid (ajalise dünaamika osas on filmikoolitusega inimesed läbimõeldumad). Muidugi on see üsna laia lauaga üldistus, aga vähemalt sel määral kannatab nimetada, et Õunapuu filmikaader (operaator Rein Kotov) on tõesti komponeeritud pingsalt ja läbimõeldult.
Ja ikkagi on küsimus hoopis loojutustamises. Ükskõik kui klišeelikult selline väide ka ei kõla, aga eestlane üldiselt ei oska lugusid rääkida. Lihtsalt ei tule välja, koer kaob ära ja siis pudeneb kõik tükkideks. Erinevalt üldisest traditsioonist Õunapuu oskab lugusid rääkida.
Arvatavasti on siin tegemist ka teema tugeva personaalse haakumisega, aga «Kõrbekuud» pean ma kindlasti üheks Eesti filmitraditsiooni parimatest lugudest. Ma ei karda üldse verd ja meditsiinilisi protseduure (olen kaalunud koguni parameedikuks õppimist), aga kui ma 1999. aastal esimest korda «Kõrbekuud» nägin, hakkas mul jala mahalõikamise kohal sees keerama ja pilt jooksis kokku. Ju siis oli sisseelamine ja kontakt teemaga tõesti tugev.
Kui neid kolme filmi vaadata ühe kogumi koostisosadena, siis «Aaria» on sissejuhatus jõu kirjeldusse. Vorm võtab alles kuju, aga see kuju on siiski juba selgelt olemas. Jõu ülejäägid väljenduvad otseselt, vana parun Jonas von Richthoffen raputab külalist iga liigutusega, ta on ilmselgelt liiga tugev ega suuda oma jõudu kontrollida. Kõik tema lähedusse sattuvad materjalid saavad otseselt kannatada. (Kolme filmi koos vaadates tekib küsimus, kas ka tema pääses siiski kõrbest ja kas ta oli puujalaga.)
«Kõrbekuu» – kõrghetk
«Kõrbekuu» on minu jaoks triloogia kõrgpunkt. Loo ümbert on kõik vähegi liigne maha puhastatud, nagu liiv lihvib luu valgeks ja puhtaks. Struktuur on lihtne ja see laseb detailid teravaks keerata. Füüsikaline paratamatus (lennuk kukub keset kõrbe) tekitab jõu vallandumise. Ainult et pidevast kulutamisest hoolimata jääb seda kogu aeg üle: näljasurmast murtakse läbi, püssikaba löök vastu pead ei tapa, täitmata lubaduse teeb keegi teine teoks. Kõlab nagu maagiline realism (mida see film ongi).
«Taevavõti» on tihedalt täis üksteisesse sõlmuvaid viiteid, aga siin jääb jõu vallandumine loo viitelisusesse ja kunstiskeene stampmudelite kriitikasse kohati kinni. Muidugi, kaadrite loogika viitab pidevalt action-filmi tüüplahendustele, mis tegelevad ju ka alati jõu esiletoomisega, aga mulle tundub ikkagi, et Õunapuul on jõu ülejääk liiga suur, et seda niisugusesse stilistikasse ära kanaliseerida saaks.
Aga arvatavasti ongi siin taotlus olnud töötada rohkem irooniaga, tähenduse valda kuuluvaga. See on erinev kahest esimesest filmist, mis väga ilmselt keskendusid otseselt reaktsioonil ja kokkupõrkel põhinevatele seostele.
Arvatavasti oleks hea, kui Õunapuu saaks (või tahaks) teha rohkem filme. Vaja on ruumi, kuhu see jõud suunata.
Eesti film kinolevis
Ervin Õunapuu lühimängufilmid
«Taevavõti» (2010)
«Kõrbekuu» (1999)
«Aaria» (1997)
5. novembrist Tallinna kinos Artis