10 asja, mida oleks hea teada PÖFFi vaatajal

PÖFF näitab klassikat: «Jules Verne’i imeline maailm». Foto: Repro

Pimedate Ööde filmifestival koputab uksele – avapauk juba 13. novembril.

Esimest korda A-kategoorias

Mida see tähendab? Seda, et PÖFF on nüüdsest samas nimekirjas Cannes’i, Berliini, Veneetsia, Shanghai, Moskva, Karlovy Vary, Locarno, Montreali, San Sebastiani, Varssavi, Tokyo, Kairo, Mar Del Plata ja India Goa festivaliga. Filmimaailmas tähendab see kvaliteedimärki, tavalisele vaatajale loodetavasti paremat filmivalikut. Huvitava detailina ei kerita PÖFFil lahti mitte kohustuslikku punast, vaid must vaip – sobivat meie kliimasse paremini.

Rekordiline hulk esilinastusi

Kokku on tulemas ligemale 30 maailma- või rahvusvahelist esilinastust koos külalistega, sh on esilinastused enamik põhivõistlusprogrammi ja kõik debüütfilmide võistlusprogrammi valitud linateostest. «Võistlusprogrammid on meie au ja uhkus,» ütleb PÖFFi juht Tiina Lokk. Ainuüksi neisse kandideeris tema sõnul tuhatkond filmi. Ta tõi esile ka sõelale jäänud filmide geograafilise haarde, Lätist Taiwanini. Esilinastuste hulk ja nende kvaliteet on teatavasti filmimaailmas üks festivali tõsiseltvõetavuse mõõdupuid. Tõsi, koore riisuvad siiski suured: Cannes, Veneetsia, Berliin…

225 pikka filmi

Valiti välja rohkem kui 2000 esitatud filmi seast, varasematel aastatel on pakutu piirdunud tuhatkonna filmiga. Kavas on näiteks 18 tänavu mitteingliskeelse filmi Oscarile esitatud linateost, samuti A-kategooria festivalide võidufilmid: Veneetsia Kuldlõvi laureaat «Kaugelt» (Venezuela), Cannes’i grand prix’ laureaat «Sauli poeg» (Ungari), Locarno Kuldse Leopardi laureaat «Sinu tõde, minu tõde» (Lõuna-Korea), Karlovy Vary grand prix’ laureaat «Bob ja puud» (USA), San Sebastiani grand prix’ laureaat «Varblased» (Island) ja Varssavi grand prix’ laureaat «Neoonvärvi härg» (Brasiilia).

Põhja-Ameerika sõltumatute filmide võistlusest on loobutud. Klassikaprogramm on pühendatud tšehhi filmikunstnikule, -lavastajale ja -efektimeistrile Karel Zemanile, kelle töödest on saanud inspiratsiooni nii Tim Burton kui Terry Gilliam. Kavas on tema 1958. aastal valminud suurejoonelise «Jules Verne’i imelise maailma» restaureeritud versioon, samuti dokumentaalfilm «Filmiseikleja Karel Zeman».

Alafestivalidega – «Animated Dreams», Sleepwalkers» ja «Just Film» – kokku näitab PÖFF 850 seansil 655 filmi.

Kõige eksootilisem film

«Minu jalgratas» – selles Bangladeshi filmis räägitakse tšaakma keeles, mida kasutab umbes 600 000 Bangladeshis, Indias ja Birmas elavat inimest. Režissöör Aung Rakhine on tšaakmade esimene filmitegija ja «Minu jalgratas» selle rahvakillu esimene film. Mängivad harrastusnäitlejad ja jutt käib mõistagi jalgarattast, mille peategelane Kamal linnast kodukülla naastes kaasa toob. Sealsetes mägikülades on jalgratas tõeline haruldus ja Kamal otsustab selle peale üles ehitada oma väikese transpordiäri. Paraku jagub ka kadestajaid.

Kõige kõmulisem film

Eks ikka «Armastus 3D», Gaspar Noé kunstiline pornofilm, alla 18-aastastele keelatud. Ega rohkem olegi lisada, piisab autori saatesõnast: «Tahtsin üles võtta seda, mida filmikunst olgu siis kommertslike või õiguslike piirangute tõttu on harva enesele lubanud – armastusakti nii, nagu see päriselt on.»

Kõige nimekam külaline

Sõltub, kuidas mõõta, aga võib-olla Vitali Manski, kes on võitnud oma dokumentaalfilmide eest hulga tähtsaid auhindu, näiteks naasis ta äsja preemiaga Jihlava festivalilt. Sama film «Päikese all» – Põhja-Korea ideaalsest elust kaheksa-aastase tüdruku silmade kaudu – võistleb ka PÖFFil. Või siis Dietrich Brüggemann, filmiga «Ristitee» tunnustust kogunud Saksa lavastaja, kelle uus film «Heil» on sarkastiline farss rassismi teemal. Või hoopis Iraani näitleja ja lavastaja Niki Karimi? Poola vanameister Krzysztof Zanussi? Külalisi tuleb kokku ligemale 200.

«Tähti me taevast alla ei too,» tunnistab Tiina Lokk. Piirid seab kas või eelarve: 1,5 miljonit eurot. Võrdluseks: teistel A-kategooria festivalidel on see mitu korda suurem, San Sebastianil näiteks kaheksa, Karlovy Varyl 15 miljonit eurot. Aga staare ei lennuta ka turistiklassis ega sunni lennujaamas ümber istuma. Samuti oleks imelik sõidutada staari kinosaali eskalaatoriga läbi kaubanduskeskuse. «Me peame saama nii heaks, et nad ise tuleksid siia,» ütles Lokk.

Gruusia fookuses

«Gruusia filmikunst on täiesti unikaalne – särav, filosoofiliselt inspireeriv, väga tark ja samas lapselik. Selles on see miski, mis paneb mind nutma, ja ma pean tunnistama, et seda ei ole mitte lihtne teha,» ütles kunagi Federico Fellini. Tengiz Abuladze, Mihheil Kalatozišvili, Otar Iosseliani, Eldar ja Giorgi Šengelaja, Giorgi Danelia, Nana Džordžadze… Väike rahvas, nii palju suuri lavastajaid! Miks? «Äkki sellepärast, et Gruusia ise on väga filmilik maa kõigi oma mägedega? Ja et sellega kaasneb mingi individuaalne nägemine? Ebastandardne, humoorikas ja kerge,» vastas Zaza Urušadze, kui talt seda mõni aasta tagasi uurisin.

Pärast N. Liidu kokkuvarisemist varises kokku ka Gruusia filmitootmine, nüüd on hakatud tagasi maailmakaardile ronima. Mitteingliskeelse filmi Oscari üheksafilmilises eelvalikus oli viimati koguni kaks Gruusia filmi, mis «Mandariinidega» juhtus, teab igaüks.

Iseäranis suurt tähelepanu tasukski pöörata Gruusia filmi retrospektiivile, mida PÖFF näitab: «Patukahetsus», «Soovide puu», «Pirosmani»… lisaks hulk uuemaid filme. Ka festivali avafilm on Gruusiast: Kote Mikaberidze 1929. aastast pärit tummfilm «Minu vanaema», mida saadab Gruusia filharmoonia orkester.

Pilet natuke kallim kui mullu

Üksikpilet maksab Tallinnas eelmise aastaga võrreldes 50 senti rohkem – täispilet 7 eurot ja sooduspilet 6 eurot. 30-piletilise passi hind on 120 eurot (mullu 100). Samaks on jäänud  sooduspaketi 10+ hind: ostes korraga üle kümne pileti, maksab üks pilet 5.50. Võrdluseks: näiteks kokakoolakinos maksab kinokülastus nädalavahetusel muidu 7 eurot ja 30 senti inimese kohta.

Prii sissepääs

Sulatõsi, tasuta saab vaadata neid lühifilmide festivali «Sleepwalkers» filme, mille seansid on Tallinna filmi- ja meediakoolis, kinos Supernova ja «Sleepwalkersi» kinos. See tähendab, enamikku filmidest. Kokku on festivali kavas 150 linateost.

PÖFF läheb Kiviõlli

Esimest korda näitab PÖFF oma filme Kiviõlis, kus muide on sündinud režissöör Peeter Simm. Tallinna, Tartu ja Pärnu kõrval näeb filmivalikut veel Narvas, Paides ja Kärdlas.