No kuidas sa seda arvustad!?

Tiit Tuumalu
, kultuuritoimetuse vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Luikedeta järv ehk Piknik raudteejaamas».
«Luikedeta järv ehk Piknik raudteejaamas». Foto: Kaader filmist

Valus on seda vaadata. Elusügis, see, kuidas jõud inimesest välja voolab, on nukker vaatepilt juba niigi, aga tõdemus, milleni siin tegelikult jõutakse, on veel nukram - see, et me kõik oleme ses ilmas ainult külalised.

Mõnel läheb paremini, mõnel kehvemini, aga keegi meist ei tea päris täpselt sedagi, kus ta oma elupäevad lõpetab, ka need mitte, kes on elus ennast paigale ankurdanud, kodu enesele leidnud – seda valusam on, kui sealt lõpuks lahkuda tuleb.

Manfred Vainokivi ise on nimetanud oma filmi justkui kodutu koduigatsuseks, mille olemasolu jõudnud talle lõplikult pärale siis, kui ta hooldekodus oma vanaemal habet ajas. See viimane on siin sees, ka maailma rongijaamade kodutud on. Otse ümberringi pulbitseva elu keskel, saabuvate ja väljuvate rongide sõlmpunktis, ometi ühelegi neist mahtumata.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles