Romeo ja Julia, kui nad oleksid elus

Tiit Tuumalu
, kultuuritoimetuse vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Külmunud purskkaevude suvi».
«Külmunud purskkaevude suvi». Foto: Kaader filmist

«Külmunud purskkaevude suvi»

Režissöör Vano Burduli

Gruusia-Venemaa

★★★

Milline ilus kujundlikkus juba pealkirjas! Ja kui nõudlik žanr – see ansambli- ehk mosaiikfilm, mille grusiin Vano Burduli on ette võtnud ja lahendanud ilma suurema aplombita, aga siiski üsna väljapeetult.

Mitu paralleelselt kulgevat, omavahel vähem või rohkem seotud lugu – ilma et osalised seda vahel ise teaksid - hargnevad sedapuhku suve kolme viimase päeva jooksul võluvalt romantilisena kujutatud Tbilisis. 13-aastane Nick on armunud Sallysse ja Sally Nicki. Poisi vanemate suhe on puntras, isa magatab hoopis allkorrusel elavat Likat. Lika sõbrustab Anniega, kellest on sisse võetud Brian. Paraku on Annie abielus - Nicki venna Datoga, kuigi viimane elab juba aastaid Ameerikas. Dato sõber Giorgi jälle avastab, et naine murrab talle truudust – justkui vastuseks tema enese truudusetusele…

See on enamasti ühel või teisel põhjusel juba tupikusse jooksnud või kohe sinna jõudvate suhete, teineteise vastu jahtunud tunnete kirju mosaiik, mis siit vastu vaatab, õnnelik olemist segab, aga mida lõpetada ometi peljatakse.

Tõesti, justkui nood purskkaevud, mille üheaegset külmumist viimasel talvel vaatajale aeg-ajalt meelde tuletatakse. Või nagu Romeo ja Julia lugu, ainult et siis, kui nad poleks nõnda traagilisel viisil surnud, vaid edasi elanud: kolme – okei, viie – kuu pärast tabanuks neid täpselt samasugune lahkuminek, nagu pessimistlikult kuulutab üks selle linateose kangelastest.

Ometi ei ole film ise pessimistlik. (Grusiinidele poleks see pealegi loomuomane.) Või liiga traagiline, rääkimata melodramaatilisusest. Tundedki on pigem talitsetud kui ülevoolavad, nagu võiks mägede poegade temperamendi puhul arvata. Autor koguni distantseerib end aeg-ajalt armastuse lahinguväljadelt, tuues sisse humoorikamaid noote. Meile juba hästi tuttav Giorgi Nakašidze näiteks, kes «Mandariinides» mängis tšetšeen Ahmedi, kehastab siin n-ö Vana-Kreeka teatri koorina kõike kommenteeriva trio üht liiget, kelle pilgu eest ei jää miski oma tänaval toimuvast varjule ja kes isiklikku õnne otsib möödujatelt numbreid nurudes, et nuputada välja loteriipileti võidukas kombinatsioon. 

Lõpuks jääb ühtlasi lootus, et noored ei korda oma vanemate vigu. Et Nick ja Sally - Romeo ja Julia – võiksid siiski elada koos kuni oma elupäevade  lõpuni, ja mis peamine: õnnelikult!

Vano Burduli on teinud küpsele publikule mõeldud intelligentse filmi, milles, kui midagi napib, siis värskust, kohati intensiivsust ja dramaturgilist täpsust, aga ka veelgi sügavamale asjade olemusse tungivamat pilku.

19. novembril Tallinnas ja 24. novembril Tartus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles