Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Lauri Saatpalu sõi koera

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lauri Saatapalu VAT teatri lavastuses «Kuidas ma koera sõin» | FOTO: Siim Vahur

Jevgeni Griškovets käis Nõukogude mereväes aega teenimas ja sõi koera. Lauri Saatpalu teenis aega Nõukogude õhuväes ja pole koera söönud. Mina pole käinud vene sõjaväes, aga olen see-eest siili söönud. Ja sõitnud rongiga Kaug-Itta nagu Griškovets päriselt ja Saatpalu VAT teatri lavastuses «Kuidas ma koera sõin». Mingeid puutepunkte meil on.

Lauri Saatapalu VAT teatri lavastuses «Kuidas ma koera sõin» | FOTO: Siim Vahur
Lauri Saatapalu VAT teatri lavastuses «Kuidas ma koera sõin» | FOTO: Siim Vahur

«Kuidas ma koera sõin»

VAT teater, esietendus 14. oktoobril

Autor Jevgeni Griškovets, tõlkija Jaan Ross, lavastaja Margo Teder, näitleja Lauri Saatpalu

Griškovetsi ülipopulaarne tekst, mida ta ise esitas 2001. aastal Eestis Baltoscandalil, on ilmunud Jaan Rossi tõlkes Loomingu Raamatukogus 2006. aastal. Mulle sobibki see rohkem lugemiseks, teatris näitlejaga vastastikku seistes läheb see kuidagi liiga isiklikuks. Kartsin, et Saatpalu hakkab Griškovetsi segama. On ta ju väljaspool lava üsna jõuline figuur. VAT teatri andunud fännboina ei saanud ikka vaatama jätta. Ei kahetse ja soovitan teilegi.

Loomulikult ei räägi Griškovetsi tekst ei sõjaväest ega koerast, ehkki neid puudutavad stseenid olid lavastuses kõige värvikamad. See on lugu kadumisest. Mis saab meist siis, kui oleme muutunud kellekski teiseks? Kuhu jääb meie vana mina?

Õppis noormees instituudis, õppis ja võeti siis aega teenima. Teenis ja luges päevi, millal lõpuks koju saab. Tuli dembel, ülesvuntsitud paraadvorm seljas, demblialbum kaenlas, jõuab meheks tehtud inimene koju, vanemate ja sõprade juurde. Aga ehkki emake on isegi tema tuba muutumatul kujul säilitanud, pole seda kodu enam kuskil.

Ajapikku hakkab meie kangelane aru saama, et see, keda enam pole, on tema ise. Koer, muide, pole siin eriti oluline.

Võib-olla oleks see lugu võtnud subtiilsemad vormid mõne noorema näitleja kui üsna rämeda olemisega 50-aastase Saatpalu esituses. Aga talle tundus tekst kangesti meeldivat ja ta esitas seda suurepäraselt.

Tegevus toimub ju ikkagi Nõukogude sõjaväes ning alati on oht, et selle esitamine võtab švejkilikult lopsakad, jämekoomilised vormid. Nii ka VATi lavastuses, eriti stseenides, mis kirjeldasid ohvitseride ja ajateenijate suhteid. See kippus varjutama õrnemaid noote roheliste pääsusabade ja nimikangelase koeraga. Aga tegi samas lavastuse dünaamilisemaks. Minu täielik lemmik oli stseen, kus Saatpalu etendas õhuvõitlust Jaapani luurelennuki piloodiga.

Etendust, mida vaatasin, mängiti Rahvusraamatukogu tornisaalis. See on üks mõttetumaid ja jubedamaid kohti, kus teatrit teha.

Juba sinna minek on nõme. Teatritöötaja kogub publiku fuajees enda juurde nagu lasteaiarühma, viib nad siis läbi raamatukogu lugemissaalide kõrgesse tornisaali, mis tegelikult on üks suur ventilatsioonikamber. Terve etenduse jooksul käivitusid unnates kuskil siinsamas seina taga mingid hiiglaslikud turbiinid ja klõpsusid releed.

Seda suurem kummardus Saatpalule ja lavastaja Margo Tederile, kes neis jõhkrates tingimustes head teatrit teevad.

Tagasi üles