Psühhoterapeut Katrin Saali Sauli kommentaar Mart Kadastiku romaanile «Eluaegne».
Katrin Saali Saul: heal paarisuhtel on väge parandada lapsepõlves saadud haavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hormoonidest joobunud keha kannab teismelise Nilsi sündmuseni, millest võrsub tema eluaegne dilemma. Mees, kes vägistab, on halb. Mees, kel «ei tõuse», polegi justkui mees. Nii tunneb Nils häbi, et osales vägistamises ja häbi, et ei suutnud vägistada.
Nilsi käitumine tol elupööraval õhtul oleks võinud olla teine, kui sellele poleks varases lapsepõlves eelnenud seigad, mille Kadastik inimhingest huvitatuile teksti on peitnud. Eluaegsuse ängistav pitser löödi poisi hinge just siis. Nilsi isa jätab ta maha, kraapides poisi hinge uskumuse, et ta ei vääri armastust. Ema – poisi esimene armastus – sureb ja Nils kogeb teistkordset hülgamist. Need hingehaavad tuikavad läbi elu.
Hülgamist kogenud Nils otsib kontakti. Klammerduvalt ja kontrollivalt. Vanemate lämmatava kontrolli all kannatanud Irmen kardab kontakti ja põgeneb. Nii valusalt eluline suhtemuster.
Haavatud hinged kohtuvad, mõlemad kahtlevad – olen ma armastust väärt? Mõlemad on surmaga sina peal. Nad võiksid olla üksteisele palsamiks hingele. Heal paarisuhtel on väge parandada lapsepõlves saadud haavad. Paraku on Irmen hälbinud eluterve naiselikkuse radadelt. Lapsepõlves ahistatu kannab endas hirmu, et tal pole anda mehele tervendavat soojust ja õrnust. Ta kardab end armastuses kaotada. Kui ta julgeb hirmule vastu astuda, on hilja.
Piias ja Heges seevastu on elutervet naiselikku soojust ja alahoidlikkust küllaga. Paraku sarnane tõmbub sarnasega, haavatu otsib haavatut. Need naised on Nilsi jaoks liiga terved.
Mis mõtet on mehel elada, kui armastuse lättelt juua ei saa? Kas joobuda hoopis surmast?