Urmas Eero Liiv üllatab ega üllata ka

Filmi esitledes olete nagu aamen kirikus korranud, et see on teie esimene ja tõenäoliselt ka viimane mängufilm. Kas see on reklaamitrikk?

Miks trikk?

Huvi tekitamiseks näiteks.

No ei ole. Just nii ma mõtlengi. Ja see veendumus on selle tohutu kadalipu järel, mida võtted endast kujutasid, ainult süvenenud. Seda on küll kihvt öelda, et esimene ja viimane, aga tõesti, vaata: kui sa õnnelikult abiellud, siis see on ainult korra elus.

Ma ei taha ütelda, et see film on just selline õnnestumine, mida ma endale ette kujutasin – seal on palju vajakajäämisi -, aga ma tahtsin teha selle ainsana just seda filmi ja mitte mõnda teist. Ja sellega on asi minu jaoks ammendatud. Egas maailmas filmipuudust ole, et ma peaksin neid veel niisama juurde tootma.

Miks selle tegemine siis nii oluline oli? Mingist painest vabanemise tõttu - sellest, mis teil seal mägedes matkates kunagi tegelikult juhtus?

Inimestel on kerge mõelda, et see on paine, ei: see on lihtsalt erakordne lugu! Kui me üldse räägime raamatutest või filmidest või telest, siis see, mida otsitakse, on eelkõige lugu. Lugusid ei ole üldse väga palju. Enamik neist on juba ära tehtud. Mina usun, et see lugu võib üllatada, et seal on mõned sellised käigud, mida neil, kes seda vaatama lähevad, on raske ette aimata, juhul muidugi, kui keegi neid ära jutustanud ei ole.

Aga süütunne… Kui päris ausalt, siis mul on olnud kahju küll sellepärast, et mul kellestki nii vähe kahju oli nagu siis. (Väldib nimme FILMI sisust rääkimist.) Kahju, et me liiga kergemeelselt suhtusime mõnda asja, mis võib-olla filmis on natuke dramaatilisemalt lahendatud kui elus. Seal on see kahjutunne natuke suurem, mis päriselus. See ei ole painanud, aga on olnud selline… Noh, ma olen kahetsenud vahel, aga nagu ma filmi lõpus oma tegelase läbi ütlen, et ma ei tea, kas see muutis.

Ma üldse kahtlen, kas… Kunstis alati inimesed muutuvad, aga mina ei usu sellesse - see on ilus muinasjutt. Inimese loomus on geneetiliselt paigas. Me võime küll õppida noa ja kahvli asemel pulkadega sööma, aga ega olemus sellest tegelikult muutu, ainult varjata võime.

Miks te võtteid kadalipuks nimetate?

Sest need olid tohutult rasked. Ma ei saa üheski intervjuus olla aus, kui raskelt see tuli, sest see puudutab nii paljusid inimesi. Ja mul ei ole mingit tahtmist seda ka teha, sest kokkuvõttes on ju asi valmis ja mis seal ikka. Siit võib jääda mulje, nagu ma ei oleks millegagi rahul, näiteks võttegrupiga, aga see on vale. Grupp andis nendes tingimustes ja kogu selle filmi jooksul endast kõik. Aga kui ma tahtsin rohkem saada, siis ületas see inimliku taluvusläve piiri. 

Film ise ei ole ju keeruline, ka tehniliselt mitte. Keeruliseks tegi selle see, et mul endal oli väga täpne ettekujutus, milline film sellest tulema peab. Ja kui tulemus ei vastanud sellele, siis… Näiteks istusin ma kaks suve, kokku kuus kuud, hommikust õhtuni montaažis. Ilma naljata. Filmist ei paista see raskus absoluutselt välja, ja ei peagi paistma.

Andke andeks, aga filmipoliitiliselt on see siiski raiskamine – investeerida kellessegi, kes kuulutab, et see on tema esimene ja viimane film, kui pikk järjekord seisab ukse taga, ja kõik unistavad mängufilmitegija ametist.

Ma pole kunagi käinud eesti filmi raha kuritarvitamas, oma viimastele dokumentaalfilmidele pole ma riigilt midagi küsinud, sest mul on väljund olemas ja raha on mind alati külmaks jätnud, aga nüüd mõtlesin, et okei, kui nad seekord toetavad, siis tõesti aitäh. Aga rohkem mul sealt võtta oleks häbi.

Miks häbi?

Sest järjekord on tõesti pikk ja minust andekamaid inimesi väga palju. Pead mõtteid täis. (Ei saa aru, kas räägib tõsiselt.) Ma olen täiesti nõus, et neisse tasub ja tulebki investeerida. Nemad viivad päriselt eesti filmikultuuri edasi. Mina ei ole ennast oma dokkide puhul eriti eesti kultuuri osana tundnud, neid pole ka sellena võetud, sest need on valminud kommertskanalites, mis selle justkui automaatselt välistaks. Aga ma olen ise väga rahul olnud mõne oma sellise filmiga ja neil kõigil on olnud lai vaatajaskond.

Kas ma siinkohal kiruda tohin?

Palun väga.

Ma tahan öelda seda, et kui ma nüüd kuulen, et osa eesti filmi niigi vähesest rahast on veel liikunud nn formaadifilmi, mis on kindlasti kinodes väga edukas - ma pean silmas komöödiat «Klassikokkutulek» (jõuab ekraanidele veebruaris – T.T.) -, aga ostetud siiski välismaalt sisse ja meie oludele kohandatud ja millega kommertstelevisioonid teevad puhtalt äri… Ühesõnaga millesse riik panustab ka kultuurile mõeldud raha, siis on see, olgem ausad, ikka suur jama. See on klassikaline kommerts, mis peab oma kulud kinos ise tagasi teenima. Sellepärast on kõik need, kes selle otsuse tegid, talitanud minu meelest täiesti valesti ja lubamatult ja ma loodan, et selliseid asju rohkem ei tehta.

«Musta alpinisti» žanr üllatab ega üllata ka. Ei üllata selles mõttes, et te olete alati kaldunud müstitsismi poole, kõik need «Häädemeeste UFOd» ja «Selgeltnägijate tuleproovid»…

Muide, selgeltnägijad tõin esimesena teleekraanile mina, sellest oli jahunud küll Vahur Kersna, aga kõige esimene põhjalikum käsitlus neist oli minu dokumentaalfilmis «Inimene kadus» (2000, selles uuritakse kolme inimese kadumise lugu, kasutades ka sensitiivide abi – T.T.). Tol ajal polnud veel keegi telerist näinud, kuidas nõidumine päriselt käib.

Kust ja miks too müstika?

Kui me võtaksime praegu näiteks Postimehe toimetuse kokku ja pakuksime, et näete, siin on üks inimene, kes väidab, et tal on side teispoolsusega ja ta on nõus teiega suhtlema personaalselt, ja ütleme nii, et see oleks veel anonüümne, nii et teised ei teaks, siis ma arvan, et vähemalt 80%, kui mitte kõik, prooviksid selle võimaluse järele.

Inimestel lihtsalt on selline müstilisuse eelsoodumus ja see tuleneb ju sellest, et me ei saa täpselt aru, miks maailm nii toimib ja miks me siin oleme. Ja see on igihaljas, kestnud juba sellest ajast peale, kui inimene sai teadlikuks, et ta on surelik. Maailm on täis varjatud tähendusi, olen ma selles veendunud.

Ma oleks eeldanud pigem, et kui te üldse mängufilmi teete, siis olnuks selleks ootamatu vaatenurga alt esitatud, ebamugavalt kusagil piiri peal kõndiv kerge sotsiaalkriitiline draama, nagu on ka teie dokumentalistika ju valdavalt. Te saite ju kunagi ammu isegi kultuurkapitali preemia uudsuse ja ühiskondliku erksuse eest dokumentaalfilmis.

Ja see oli tegelikult väga huvitava filmi eest («Teine Arnold», 2002, portreefilm Arnold Oksmaast – T.T.). Tänapäeval ei üllata sellega muidugi enam kedagi, aga tollel ajal… oli silmanähtavalt provokatiivne tuua peategelasena ekraanile selline tüüp ja vaadata, mis siis tema ja ühiskonnaga juhtub. Julgen öelda, et see oli mitmekihiline film. Jõmmid said sealt oma kätte, väikekodanlased oma, intellektuaalid oma…

Julgeks vastu vaielda: väga üllataks, kui keegi millegi taolisega praegu välja tuleks. Ainult et ei tule nagu eriti.

Eriti ei tule jah vist.

Mis te eesti filmist muidu arvate?

Mängufilmidest väga hästi, dokumentaalfilmidest mitte eriti, kuigi erandeid on alati. Seal nagu ei toimu midagi – igavus. Kui ma üldse filmiga kokku ei puutuks, siis ma ei märkakski neid. Need ei tõuse esile, nii et neist oleks põhjust kõnelda. Neid ei anta isegi portaalide hambusse, et inimesed arvamust avaldaks. Keegi pole näinud lihtsalt. Midagi on nässus.

Mis?

Ma ei tea, isegi tavalist humoorikat jälgimist on vähevõitu, mida minu filmid endast enamasti kujutavad sellise väikese mängulisusega, rääkimata üllatavatest vaatenurkadest. Või suisa provokatsioonilisusest.

Viimast pole ju üldse, aga ka selliseid portreid kuigi mitte, mille kaudu avaneks laiem sotsiaalne üldistus.

Ega Maimiku ja Tolgi, Esto TV tüüpi filme olegi võimalik enam hästi teha, sest sa ei pääse kaameraga ju mitte kusagile. Kõik on nii reglementeeritud. Ja keegi pole ka enam nii loll, et ei saaks aru, kui keegi provotseerib. Ka «Borati»-laadsed asjad on ju ära kukkunud, või kui neid üritataksegi teha, siis ehedus on juba kadunud.

Aga äkki on seal, miks neid huvitavaid vaatenurki nii vähe on, ka raha küsimus, et on vaja peresid elatada ja siis tehakse järjekordne «rääkivad pead», kusjuures, kui väga huvitav tegelane on, siis mina ei ole sugugi «rääkivate peade» vastu. Aga väga ei ole ka selliseid.

Kõige hullem ongi see, kui looja peab tegema midagi, sest tal pole enam millegi eest elada. Kirjutama mingi projekti, et teenida elamiseks raha. Kui sa pead võtma teema, mille suhtes oled leige… siis see on täielik jama. Mulle on ka vahel helistatud, umbes nii, et kuule, tahad teha Eesti roki ajaloost filmi… Või mingit spordifilmi… Ma sellist elatist ei vaja. Raha on võimalik teenida nii, et sa käid tööl, mitte ei mune kodus ega tee jampsi.

Äkki on nii, et televisioon ammendab kogu sotsiaalse poole lihtsalt ära?   

Võimalik. Näiteks Carmen Pritson-Tamme, mis on ju tõeline fenomen. Aga midagi on siiski ka siin muutunud – Võsa Pets on kadunud! Tema aastaid reitingute tipus olnud saated kajastasid väga adekvaatselt keskklassist allpool olevate inimeste elu väga mahlakate vahenditega. Võsa saated olid suurepärased, nimeta neid kuidas tahad, sotsiaalpornograafiaks või mis iganes. Tema parimate palade puhul oli alati ka mingi lisakihistus, teine plaan.

Aga võimalik, et kogu asi on üldse hariduses. Noortel on ninad kohe püsti, kohe on kõik Fellinid, ja ega neist keegi telesse ka tule…

Tele on lame.

Lame muidugi, ja madal. Aga kui keegi tuleb, siis on näha, et ta tegelikult ei oska hästi.

Kuidas Arnold Oksmaal läheb – ühel teie peamisel kangelasel? Kui palju te oma tegelaste käekäigust üldse teate?

Vähe. Ja Arnoldist ei tea ma midagi. Ega sa ei saa ju neid oma ellu võtta. Mul on olnud küll niisugune plaan, kui oli selline film nagu «Palju õnne» (2004, kolm erinevast ühiskondlikust kihist pärit noormeest filmisid kõik kätteantud kaameraga oma 18. sünnipäeva – T.T.), et peategelased üles otsida, ainult et nüüd juba oma 40. sünnipäeval.

Väga hea plaan. Võiksite teha.

Ei tea. Võimalik, aga ma kardan, et see kodutu vene poiss on surnud. Mina nägin teda viimati veel paar aastat tagasi – andsin raha, nagu ikka -, ja ta ei suutnud juba siis hästi käia, sest jalad olid mustusest mädanema läinud… Võiks ju olla, et võtaks oma hinge peale ja tooks inimese ellu tagasi, aga igaühel on oma tee. Mis teha.

Mina pean seda teie parimaks filmiks. Ja muide, kui Postimehes ilmus mõni aasta tagasi kokkuvõte taasiseseisva Eesti filmi 20 aastast, hääletati just see dokumentalistika parimate palade esikümnesse.

Tõsi või? Ma pole seda tähele pannud, mul ei käi Postimees.

Asjata, nagu näha.

Väga huvitav. See oli muidugi lahe film, aga ma mäletan sellega seoses peamiselt üht asja. Seda, kuidas Jaan Ruus ütles selle idee kohta umbes nii, et Liiv annab nüüd kurjategijatele kaamerad kätte ja arvab, et sellest tuleb film. Üleüldse mulle ei meeldi, kuidas Ruus epateerib oma eesti filmi arvustustes, ja juba aastakümneid. See on selline mitte aitav, vaid kõrgel pilvepiiril targutav arvustamine, mis mitte kellelegi mitte midagi ei anna, kui ainult sita tuju. Mis ei tähenda, et halba filmi peaks kiitma, aga sa ei pea mängima mingit isakest, kes kõike teab.

Aga ülejäänud kaks tegelast, mis nendest on saanud?

Üks, too rikas poiss, elab Austraalias, tal on seal rantšo, teine… ilmselt on eeskujulik pereinimene siin Eestis.

Muide, Kanal 2 ei julgenud seda omal ajal eetrissegi panna, seda tegi hoopis TV3, aga mingi hulluse tõttu panid nad selle samale ajale, kui oli presidendi vastuvõtt… Minu andmetel on see läbi aegade üks kõige kõvemaid tulemusi presidendi vastuvõtuga samal ajal eetris olnud saate kohta. See jäi ellu. Seda polnud enne juhtunud.

Mulle endale meeldib kõige rohkem hoopis «Häädemeeste UFO» (2010, nimetatakse ka Eesti esimeseks müstiliseks dokumentaalfilmiks – T.T.), mis eesti kultuurile ehk midagi ei anna, aga on väga lihvitud, ja siis meeldib mulle ka «Staarmaakas» (2010, maapoiss tunneb igatsust teistsuguse elu järele, aga ei suuda end kuidagi vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest lahti kiskuda – T.T), sest seal on kergus ja traagika. Ja muidugi «Casting» (2006, skandaalse kuulsusega teleprodutsent Ken Saan otsib osatäitjaid uude tõsielusarja «Bollywood», millest keegi ei saa aru, kas see on päris või mitte - T.T.) - üle kõige.

«Staarmaaka» puhul oli lähtepunkt selline, et igast inimesest saab teha dokumentaalfilmi ja mitte ainult filmi, vaid sellise filmi, mis on ka huvitav. Kanal 2s läks see hiigelreitingutega.

Ma mäletan, et kusagil oli isegi küsitlus, kas see alandab maainimesi.

Jah, ja kui seal oli juba nii palju kommentaare, mitusada, siis järelikult ka seda vaadati, läks korda. (Muheleb.)

Kui tähtis on vaatajanumber?

Muidugi on. Mis mõtet on filmi teha, kui seda keegi ei vaata. See oleks ju katastroof.

«Staarmaakas» balansseerib kusagil sotsiaalporno, kunsti ja televisiooni vahepeal, minu meelest õnnestunult. Kas see teid isiklikult puudutab ka, kui teie dokumentaalfilme vulgaarsotsioloogiaks või sotsiaalpornoks nimetatakse?

Absoluutselt mitte. Need on ju suured komplimendid. Sest me võime siin ju nagu kultuuriklubis istuda ja kujutada ette, et maailm toimib just niimoodi, nagu meile meeldib mõelda, aga ei toimi ju. Muidugi on seal alati mingisugune odav moment juures, et näita ainult puudega inimest või purjus noorukit… Aga see ei ole see ju asja ainuke külg!

Mulle ikka meeldib, kui inimesed, portreteeritavad, on täies ilus kaadris. Mina usun, et sotsiaalpornograafia on elule ikka mitu korda lähemal kui… Miks inimesed ikkagi vahivad Carmen Pritson-Tamme «C-komandot»? Nii on ju.

Te polegi ennast ise dokumentalistiks nimetanud, ikka telemeheks.

Sest need dokumentaalid, mida mina olen teinud, ei kuulu eesti filmi kultuurilukku, nagu ma ütlesin, vaid televisiooni. Sellepärast.

Kas te TV3 hingekirjas olete siiani?

Vaene TV3, sest sellest kolmest aastast, mis ma olen seal justkui töötanud, ei ole nad mind kaks aastat näinud. Ainus täishooaeg, mille ma suutsin organiseerida, ja väga korralikult muide, sest me õõnestasime Kanal 2 jalgealust päris tublisti, oligi too esimene. Ka Eesti kõige populaarsem telesaade ehk näosaade on minu märgatud ja turult ära toodud. Ma panin seda tähele mõni aasta tagasi Londonis, siis oli seda tehtud ainult ühes riigis. Hakkasin siin produtsentidega rääkima, kas neile tundub, et sellest võiks midagi tulla. Hirmud olid suured, mõtlesime, et see on mingi karaokevõistlus ja võib väga halvasti minna, aga näed, mis sellest on välja kasvanud.

Siis tuli «Musta alpinisti» tegemine ja nüüd olen oktoobri keskpaigast lõpuks tagasi.

Telereitingutes saab TV3 pidevalt tappa, ainult näosaade hoiab teid pinnal.

Aga see on aastaid nõnda olnud. Las ma räägin, mis see on. Tegelikult muidugi müts maha Kanal 2 ja ETV ees, aga äristruktuurina pole TV3 olukord sugugi nii halb, sest seal ei loe ainult üldvaatajate arv, vaid see, kuidas müüakse reklaami. Müüb teatud segment inimesi ja kui sa võtad selle segmendi järgi, mille järgi arvestatakse reklaamihindu ja -käivet, siis sa näed seal ka väga palju TV3 saateid. Lihtsalt seda ei avaldata. Jah, kui me kõik pensionärid ja imikud juurde arvame, siis on meie positsioon tõesti väga halb… Seda käitumist ei muuda üleöö, kui seda üldse on võimalik muuta, sest televaataja harjumusel on tohutu jõud.

Te ju tahtsite muuta, kui Kanal2st TV3 läksite?

2013. aastal teatav ärevus siiski tekkis, see oligi ainuke hooaeg, mida ma sain teha. Tulemused läksid võrdseks ja tegelikult kevadel me selles peamises müügirühmas võitsime, mida ei olnud juhtunud TV3 ajaloos kaheksa aastat. Kuidas seda on praegu võimalik korrata? No vaatame. See just ongi lahe, et sa oled viimane, on tagaajamistunne. Kanal 2s hakkaski igav kogu aeg esimene olla.

Kas «Kolmedoki» sarja tegite ka teie?

See sõna on minu leiutis jah. Ja esimene hooaeg oli ikka võimas, need olid täiemõõdulised, tunniajased dokid, mida tehti imeväikese eelarvega. Aga nüüd on see paraku natuke hääbunud. Seal oli üsna mitu õnnestunud tööd, mida oli sellepärast ka kihvt vaadata, et need olid tehtud «Eesti lugudega» (ETV pooletunniste dokumentaalfilmide sari – T.T.) võrreldes kümneid kordi väiksema eelarvega. Ja mis kõige toredam, et need ei jäänud vaatajateta. Samas polnud need ka väga kommertsiaalsed, vaid täiesti mõtestatud linateosed.

Kas te mitte ei liialda, kui nimetate neid dokumentaalfilmideks? Kas need pole pigem saated? 

Vaat ei ole, sa pole neid lihtsalt vaadanud. Võib-olla need, mis on tulnud viimasel ajal, on saated, aga esimesel hooajal oli täitsa filme, mis on samaväärsed «Eesti lugudega». Isegi paremad. Laimjala hooldekodust tehtud lugu näiteks. Suurim hitt oli muidugi «Balti jaama paradiis». «Eesti lugude» tase on väga ebaühtlane, ka seal kohtab saateid.

«Eesti näkiliste välimääraja» oli ka üks pull lugu, Vetemaa raamatust tõukuvalt, ainult et tänapäev. Hullumeelne asi, mis vihastas enamikku televaatajaid. Selle tegid minu stsenaariumi järgi ühed noored kutid. Nad ei lähenenud sellele väga peenelt, aga mulle see oma hulluses, isegi teatavas idiootsuses meeldis.

Mis oleks «Musta alpinisti» puhul teile pettumuseks?

Kui ikka keegi ei vaata, siis oleks pettumus. Kui Postimehes ilmub arvustus, et see on räme s…, siis see huvitab mind vähem. Kui aga vaataja teed kinno ei leia, vaat siis on jama majas.

«Must alpinist» esilinastub täna ja jõuab kinodesse reedel

FAKTIKAST

Urmas Eero Liiv

49-aastane telemees ja filmirežissöör

Lõpetanud Tartu riikliku ülikooli geneetika ja tsütoloogia erialal ja Tallinna pedagoogilise ülikooli filmi ja video erialal

Aastail 2001-2012 tegutses Kanal 2 loovjuhina, 2012. aastast on TV3 programmijuht

Olulisemaid filme: «Teine Arnold» (2002), «Palju õnne» (2004), «Casting» (2006), «Tervitusi Nõukogude Eestist» (2007), «Staarmaakas» (2010), «Häädemeeste UFO» (2010), «Must alpinist» (2015)

Must alpinist/Ghost Mountaineer TRAILER from Kopli Kinkompanii on Vimeo.