Meditatiivne sõjaretk vulkaani tippu

Eva Kübar
, filmitegija ja -kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Hauakiri».
«Hauakiri». Foto: Kaader filmist

«Hauakiri»

Režissöörid Yulene Olaizola ja Rubén Imaz

Mehhiko

★★★

Noored Mehhiko režissöörid on võtnud nõuks uurida veidi oma maa ajalugu ja kaugeid kangelasi ning teinud filmi Hispaania konkistadooride tutvumisretkest 5400 meetri kõrguse vulkaani Popocatepetli tippu. Tegu on seisundiliku rännakufilmiga lumistes ja tormistes Mehhiko mägedes, kus kolm sõjameest ilma ja iseenda egodega võideldes vapralt mäetipu poole rühivad. Mõistagi tuleb tee tippu meestel endil leida, sest kohalikud pärismaalased aitavad luureretkel vallutajaid vaid teekonna alguses.

Meeste pealikuks on hispaania sõdalane Diego de Ordaz, kes teenis legendaarse Mehhiko vallutaja Hernán Cortési juures. Samas oli Ordaz eriline sõjamees, suhtudes kohalikesse austusega, näiteks ei nimetanud ta neid mitte kunagi «indiaanlasteks», vaid «asukateks». Suurepärase näitlejatöö teeb siin Hispaania juurtega ajakirjanik ja filosoof Xabier Coronado, kellele see on esimene filmiroll, mille ta aga väga hästi välja kannab, mõjudes justkui vana teadjamees, kes teel olles ka ise isiksusena areneb.

Film rullub lahti üsna aeglase tempoga, mõjudes pigem põhjamaise kui kuuma Mehhiko linateosena. Tegijad ise ei ole selle kuumuse-stereotüübiga nõus: arthouse kulgevat ka Mehhikos pigem vaikses rütmis. «Tegelikult oleksime teinud veel aeglasema filmi, aga mõtlesime natuke ka publiku peale,» märkis Yulene Olaizola pressikonverentsil, kuigi kodumaal olevat neid süüdistatud jälle liiga uimase filmi tegemises.

Enne stsenaariumi kirjutamist tegid autorid palju eeltööd, lugesid sõjakäikude kohta ja uurisid ka keelt, mida siis räägiti, kuni selleni välja, et hakkasid omavahel arhailises keeles suhtlema. Film on tehtud väikese eelarvega ning võtete ajal elas ka kogu võttegrupp mägedes telkides: seega oli nende olukord veidi isegi filmikangelaste omaga sarnane.

Rännufilm kestab alla pooleteise tunni, mõjudes kompaktselt ja terviklikult. Oma loodusplaanide tõttu on «Hauakiri» kahtlemata suure ekraani film. Mõtetesse see küll kauaks pidama ei jää, kuna teema ja ajataust on veidi kauged ning ka peategelasega ei toimu mingit drastilist muutust, kuid vaatamise hetkel on tegu täiesti hea linateosega.

27. novembril Tartus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles