Pime inimene tunnetab tuule järgi

Eva Kübar
, filmitegija ja -kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: ITAR-TASS /SCAPIX

PÖFFi külaline, Vene režissöör Aleksandr Kott räägib, mis inspireeris teda tegema filmi «Insight» - lugu mehest, kes jääb pimedaks ja peab oma elu otsast alustama, mille juures abistab teda mitmel moel hooldajaõde Nadežda.

Kas tegu on teie originaallooga või põhineb stsenaarium millelgi?

See on ühe minu tuttava lugu, kelle isa on pime. Tema isa ja ema tutvusid nii, et isa oli juba pime ning nad said lapse. Mees aga ei ole mitte kunagi oma silmaga näinud ei oma naist ega ka poega, kes on minu tuttav.

Mis teid pimeda inimese loo juures võlus?

Mulle oli huvitav, kuidas näeb maailma inimene, kes on pime, kuidas ta tunnetab asju.

Mida te selle teema kohta filmi tehes õppisite?

Väga palju. Esiteks see, et pimedad peavad uskuma kõike, mida teised inimesed neile räägivad. Neil ei ole mingit muud võimalust. Tuleb lihtsalt usaldada seda, mis neid ümbritseb: nad ei saa kontrollida, kas see on tõsi või mitte.

Veel oskavad nad näiteks inimesi tunnetada tuule liikumise või n-ö aura kaudu. Kui nende lähedal tõsta üles käsi, saavad nad aru, kas inimesest õhkub sooja või külma.

Milline oli stsenaariumi kirjutamise protsess, kas jälgisite oma sõbra isa?

Ei, sõbra isa ma ei jälginud. Kuid ma kohtusin paljude inimestega, kes olid just mitte sünnist saati, vaid elu jooksul pimedaks jäänud, kogusin materjali ja selle põhjal mõtlesin välja loo.

Filmi kokku monteerides kasutasin muidugi vaid neid kohti, kus näitleja Aleksandr Jatsenko käitus usutavalt.

Kas kohti, kus näitleja ei olnud usutav, oli palju?

Oli muidugi. See on ju raske. Mängida ja samal ajal hoida seda pimeda inimese pilku on ju raske. See ei tohi olla samas ka klaasistunud pilk, vaid midagi vahepealset. 

Oma eelmised filmid olete teinud mitmes žanris komöödiast luulefilmini välja. Kas otsite veel seda õiget žanri?

Mulle meeldib teha seda, mis on uus. Näiteks pole ma veel teinud õudusfilmi, aga mulle meeldib katsetada. Nii et selles mõttes võib küll öelda, et ma veel otsin.

Kas «Insight» on tänapäeva Vene filmi kontekstis eriline?

Ja, ma mõtlen küll. Pigem on see ikka väärtfilm. See ei ole sotsiaalne draama, vaid armastusfilm.

Mida te Tallinnas näinud olete?

Ma olen väga palju jalutanud, eriti vanalinnas. Aga mulle meeldib, et teie linn tundub tõesti olevat tehtud tallinlaste endi ja mitte turistide jaoks. See on elamiseks hea linn - õdus, kompaktne ja paljud räägivad vene keelt.

Milline on teie järgmine filmiprojekt?

Hakkan filmima Jerevanis lugu 1988. aasta maavärinast. Toona läksid kõik liiduvabariigid Armeeniale appi, seega oli see nagu viimane hingetõmme enne impeeriumi lagunemist. Žanriks on seekord reekviem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles