Mida arvab Postimehe žürii filmist «Must alpinist»?

Tiit Tuumalu
, kultuuritoimetuse vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Must alpinist».
«Must alpinist». Foto: Kaader filmist

«Must alpinist»

Müstiline noortedraama eesti matkajatest, kes satuvad Siberis hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele

Stsenarist ja režissöör Urmas Eero Liiv, operaator Ants Martin Vahur, kunstnik Katrin Sipelgas, helilooja Tiit Kikas, produtsent Anneli Ahven

Tootja Kopli Kinokompanii, kaastootja Decima Rosa (Itaalia)

Alates 27. novembrist Eesti kinolevis

SVEN GRÜNBERG

3

Siiani räägiti vaid ühest «Alpinisti» filmist, nüüdsest tuleb aga täpsustada, millisest jutt. Ootasin seda järgmist «Alpinisti» põnevusega, sest olen kummaliselt mitutpidi just nende teemade, aga ka kohtadega läbi aegade seotud olnud. «Hukkunud Alpinisti hotell», «Milarepa laulude» tegemine sealsamas Burjaatias, kus võtete aegu olin ise reaalselt surmaga silmitsi. Selle maaga seovad mind aga juba pikka aega ka budistlikku laadi sidemed.

Jah, ootasin palju, kuid… imet ei juhtunud. Muidugi, mägede kaadrid on pildiliselt võimsad ja palju kvaliteetsemad kui meil omal ajal, kuid midagi pole teha, loo tõmbab käima (või siis ei tõmba) ikka stsenaarium, mis on pahatihti meie filmide peamiseks puuduseks. Nii ka seekord. Jääb mulje, et verbaalne külg on läbi mõtlemata ja näitlejad täidavad peataolekut improviseerides ja ropendades, sealjuures vahel siiski ka õnnestudes.

Tõestisündinud lugu on aga müstilis-dramaatiline ja hullult põnev ning võiks olla lausa isemängivaks, unistuste võimaluseks paljudele filmitegijatele. Mitmed justkui vormiuuenduslikud taotlused, ebamäärased kõõlumised dokumentalistika ja mängufilmi vahel ei lase aga lool kulgeda, tekitavad ebavajalikke küsimärke ning lõhuvad tervikut. Samas mõistan, et esimest (?) filmi tehes pannakse haruharva kümnesse ja et vaid üks bioloogi haridusega mees (Priit Pärn) on suutnud seda teha. Kuid soovin ikkagi edu ja ehk järgmine kord...

ARTUR TALVIK

4

Päris põnev lugu. Üllatav, et kodumaises filmis suudetakse nii hästi pinget hoida. Head peaosalised, aga venekeelsete näitlejate isetegevuslik tase annab aeg-ajalt tunda. Maalilised kaadrid. Lugu jookseb, aga draamale on kaasa aidatud kaadritaguste meenutustega, millest oleks piisanud n-ö raamjutustusena alguses ja lõpus. Urmas E. Liivile on see film ilmselt suureks psühhoteraapiliseks puhastuseks. Ühtlasi aitab see ka mõista tema pöörast vaimustust «Selgeltnägijate tuleproovi» vastu.

MARIA AVDJUŠKO

4

Meil puuduvad žanrifilmid ja see on tore erand. Lugu ongi väga põnev. Muljetavaldav kaameratöö. Ometi on tegijatel jäänud puudu eneseusaldusest. Kui hakkas rääkima režissööri kaadritagune hääl, arvasin, et linastusel on kasutusel DVD, kus režissöör kommenteerib sündmusi, mis samal ajal ekraanil aset leiavad. Öeldakse seda, mis kaadris niigi näha. Näitlejate mäng kohati isetegevuslik. Thriller’i- ja komöödiaelementide segamine mõjub maitsetult.

OLLE MIRME

3

Autorile on see film palju enamat, aga vaatajana tajusin seda puhta õudukana. Toimiva, haarava ja eksootiliselt isevärki õudukana.  See on saavutus, sest õõvalugusid kummitab ju kohutav oht muutuda iseenda paroodiaks. Burjaadid ja vene miilits on võrratud, eestlastest peategelased jäävad aga kahetsusväärselt õhukesteks. Kuna karakterid on tasapinnalised, siis kipuvad lamestuma ka nendevahelised suhted ja sündmused. Lõputule huilgamisele, irvitamisele ja ropendamisele kuluva ekraaniaja arvelt võinuks parem dialooge lihvida.

Vaata ka Erki Orase arvustust 25. novembri Postimehest või portaalist kultuur.postimees.ee

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles