Siiani räägiti vaid ühest «Alpinisti» filmist, nüüdsest tuleb aga täpsustada, millisest jutt. Ootasin seda järgmist «Alpinisti» põnevusega, sest olen kummaliselt mitutpidi just nende teemade, aga ka kohtadega läbi aegade seotud olnud. «Hukkunud Alpinisti hotell», «Milarepa laulude» tegemine sealsamas Burjaatias, kus võtete aegu olin ise reaalselt surmaga silmitsi. Selle maaga seovad mind aga juba pikka aega ka budistlikku laadi sidemed.
Jah, ootasin palju, kuid… imet ei juhtunud. Muidugi, mägede kaadrid on pildiliselt võimsad ja palju kvaliteetsemad kui meil omal ajal, kuid midagi pole teha, loo tõmbab käima (või siis ei tõmba) ikka stsenaarium, mis on pahatihti meie filmide peamiseks puuduseks. Nii ka seekord. Jääb mulje, et verbaalne külg on läbi mõtlemata ja näitlejad täidavad peataolekut improviseerides ja ropendades, sealjuures vahel siiski ka õnnestudes.
Tõestisündinud lugu on aga müstilis-dramaatiline ja hullult põnev ning võiks olla lausa isemängivaks, unistuste võimaluseks paljudele filmitegijatele. Mitmed justkui vormiuuenduslikud taotlused, ebamäärased kõõlumised dokumentalistika ja mängufilmi vahel ei lase aga lool kulgeda, tekitavad ebavajalikke küsimärke ning lõhuvad tervikut. Samas mõistan, et esimest (?) filmi tehes pannakse haruharva kümnesse ja et vaid üks bioloogi haridusega mees (Priit Pärn) on suutnud seda teha. Kuid soovin ikkagi edu ja ehk järgmine kord...
Päris põnev lugu. Üllatav, et kodumaises filmis suudetakse nii hästi pinget hoida. Head peaosalised, aga venekeelsete näitlejate isetegevuslik tase annab aeg-ajalt tunda. Maalilised kaadrid. Lugu jookseb, aga draamale on kaasa aidatud kaadritaguste meenutustega, millest oleks piisanud n-ö raamjutustusena alguses ja lõpus. Urmas E. Liivile on see film ilmselt suureks psühhoteraapiliseks puhastuseks. Ühtlasi aitab see ka mõista tema pöörast vaimustust «Selgeltnägijate tuleproovi» vastu.