See ei ole porno!

«Armastus» on seksuaalne melodraama poisist ja tüdrukust ja veel ühest tüdrukust. Foto: Kaader filmist

Meedia kihab kui sipelgapesa. Tundub uskumatu, et ajal, kui iga kogemata või siis teadlikult tehtud hiireklikk võib sind hoobilt viia sadadele pornosaitidele, räägitakse ikka veel paljast ihust suurel ekraanil kui millestki ennenägematust. Seks loeb ja rahvas tahab seda näha. Mida suuremalt ekraanilt, seda parem. Mida kõrgema vanusepiiranguga, seda erutavam.

Selle artikli trükkimineku ajaks on Gaspar Noé uue, peagi ka kinolevisse jõudva filmi «Armastus (3D)» mõlemad PÖFFi seansid juba ammu välja müüdud ja tundub, et huvi selle vastu pole raugenud. Ometi pani filmi kohta hangitud eelinfo õlgu kehitama ja oli ühehäälselt negatiivne: vihjati tüütuseni pikaks venitatud seksistseenidele ja linateose kliinilisusele (mida iganes see siis ka ei tähenda), mõni väitis, et on seansi ajal magama jäänud… ja seda kõige kuumemate armumängude ajal?

No juhtub ka seda, aga miks siis ikkagi? Kas probleem peitub filmis või vaatajates? Mis meil viga on, et isegi seks kinolinal ei eruta piisavalt? Milles peitub väikese kunstilise filmikese vägi, et see rahvamasse kinno meelitab?