Üks rääkimine Vello Salumiga aasta tagasi ühel oktoobrikuu pühapäeval Pilistveres.
Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi järelhüüe Vello Salumile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Salum 5. juulil 1933 - 30. november 2015.
Vello Salum: «Samal hommikul, kui ma astusin Kõrgema Katsekomisjoni (EELK Usuteaduse Instuudi eelkäija) uksest sisse, lendas Gagarin kosmosesse ja oli Uku Masingu loeng Vana Testamendi prohvetitest. Ja siis nii raadios kui ajalehes pasundati, et nüüd on praktiliselt tõestatud, et Jumalat ei ole olemas, Gagarin käis kosmoses ja ei kohanud Jumalat. Järgmisel sessil Uku Masing küsis loengus, et kes teist usub, et Jumal elab maa ja Kuu vahelises tühjas ruumis, see tõstku käsi. Mitte üks käsi ei tõusnud.
Mäletan, et olid vaidlused Elmar Salumaa ja Uku Masingu vahel. Elmar Salumaa oli meil eetika ja süstemaatika õppejõud ning Uku Masing ütles, et Kristus ei ole eetika. Tema rõhutas, et elu mõte on elusamus, et inimese elu mõte on: olge täiuslikud, nagu teie taevane Isa on täiuslik. See tähendab, et inimene oleks avatum, oleks loovam. Säästlikum.
Inimene ei pea jääma selleks, kes ta on. Jeesus ütleb, mina olen Tee, Tõde ja Elu ja ükski ei saa Isa juurde, kui vaid minu kaudu, see on inimese uuekssaamine. Et mitte mina vaid Kristus minus. See on nagu armulauaski, see on palvesse süvenemine. Et kui sul on probleemvõrrand lahendada, siis esimene küsimus on, kuidas Jeesus seda võrrandit lahendaks. Võib võrrelda ka nii: inimese mõtlemise keskuseks on aju, mis on nagu arvuti, ja Jeesus oma õpetusega ja ristisurmaga andis meile tasuta tarkavara meie kõigi ajude jaoks. Siis see ongi minu mõttes see, et sellel pole midagi ühist piirkondliku eetika või moraalilugemisega. EPA-s, kus ma enne Kõrgemat Katsekomisjoni õppisin, luges meile kõrgemat matemaatika Gerhard Rägo, kes oli ka õpikute autor. Tema peatus väga põhjalikult lõpmatuse mõistel, kõikainsusel, mis mulle väga istus. Ja mis aga oli suureks üllatuseks, kui siis katsekomsjonis Uku Masing ütles, et Jumalal on palju nimesid, aga üks ja ühine on see aktuaalne lõpmatus. See mulle ikka väga meeldis, et matemaatiline aparatuur on rakendatav ka teoloogias. Uku rõhutas oma loengutel, et Budhha, Kristus, Lao Tse - see on üks ja sama looja vaim, mis viiesaja aasta tagant inkarneerub, ja nende kolme nime kõrval rõhutas ta, et see külili kaheksa on üks Jumala paljudest nimedest.
Meil moodustus Uku Masingu ümber õpilastest sõpruskond: Toomas Paul, Jaan Kiivit (jun), Peep Audova ja mina. Ning õppejõud Elmar Salumaa, kes luges dogmaatikat, nimetas meid Uku jukudeks. Meie jaoks oli põhiline see oikumeeniline suhtumine, mitte kitsalt ühe dogmaatika raames mõtlemine. Meid ühendas ka, et olime Uku õpilased. Ning see, mida Uku õpetas, erines täiesti sellest, mida ateistlik-kommunistlik maailm tegi ja rääkis. Teadsime ka, et inimväärselt saab elada ainult maal, mitte linnas, see side maa ja loodusega oli meil niivõrd tugev, et see meid ühendas. Jeesus ütleb, mu Isa on aednik, siis ka meie peame olema arukad majapidajad. Loodu ja looduse eest tuleb hoolitseda.»