Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jutulehe Lõbulisa kohtub Vladimir Ilitšiga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Boriss Akunin "Planeet vesi" | FOTO: Raamat

Kui ma olin alles väikene mees, siis väisasime kogu perega regulaarselt minu tädi, ema õde. Minu jaoks olid need visiidid alati teretulnud, sest tädimehe raamaturiiulis oli mitu pruuni kartongköidet eestiaegseid kolletunud ja tolmu järele lõhnavaid Jutulehe Lõbulisasid, mida ma siis seltskonnale tähelepanu pööramata isukalt neelama asusin. Tegu oli esimese vabariigi ajal kogutud järjejuttudega, kus igas loos oli värve säästmata kirjeldatud Hea võitlust eri kaliibris Pahaga – alates brutaalsetest ja südametutest roimaritest kuni kuritegelike geeniusteni. Lugedes B. Akunini viimast eestikeelset tõlget «Planeet Vesi», kerkisid kõik need aastakümnetetagused mälestuspildid elavalt mu silme ette. Sedavõrd täpselt ja haaravalt oli autor (või tõlkija Veronika Einberg) tabanud tolleaegsete ajaviiteromaanide stiili ja väljenduslaadi.

Tuleb tunnistada, et seni olen Akunini teostes nautinud peamiselt tema mahlakaid ja täpseid olukirjeldusi tollasest elust, ajuti groteskini minevat kontrasti riiginõunik Fandorini orientalistliku ellusuhtumise ja Venemaa bütsantsliku elukorralduse vahel. Ning koomiliste vahepaladena mõistagi Fandorini ustava vasalli Masu mõtteavaldusi ja tegusid. Põnev ja tihtipeale üllatav süžee on alati olnud pigem boonuseks. Kolmest jutustusest koosnevast raamatust «Planeet Vesi» napib sedapuhku kõike seda.

Tehnokraatliku kriminaaljutuna serveeritud nimilugu meenutab klikiaegset ulmelugu, mida on ajakohastatud moekate pedofiiliasugemetega. Venemaad pole seal üldse, Masut vaid näpuotsaga ning enamik tegelasi tundusid olevat kahemõõtmelised, otsekui kartongist välja lõigatud.

Raamatu teine, sedapuhku siis nostalgiline kriminaallugu «Üksik puri» näitas mulle Erast Fandorini juures sellist külge, mis oli mulle varem märkamatuks jäänud, kuid kohalike Akunini-ekspertide sõnul oli täiesti olemas. Oma kunagise armastuse mõrva uurides minetab Fandorin korduvalt oma tavalise enesevalitsemise ja meelekindluse, muutudes ajuti kunagist kirelõõma meenutades emotsionaalseks nagu Lõuna-Ameerika seebiseriaali tegelane. Tõsi, siin oli tollane Venemaa eluolu tähtsal kohal, kuid paraku oli Masu jäetud täiesti varumeeste pingile.

Kuigi raamatu kolmandat lugu «Kuhu me siis sõuame?» nimetab Akunin ise idiootlikuks kriminaaljutuks, ei ole mina nii karm. Autor näib jälgivat Fandorini möödalaske pigem iroonilise, maksimaalselt ehk sarkastilise pilguga. Raamatu puändina lasebki autor Fandorinil jälitada tähtsusetut pisikurjategijat, kelle hingel vaid paarkümmend roima, ignoreerides täielikult suurekaliibrilisi bandiite, kelle suvast hakkab hiljem sõltuma sadade miljonite inimeste elu ja surm.

Olles varem olnud suhteliselt mõõdutundetult Akunini ja eriti veel Fandorini fännboi, tekkis mul tugev tõrge, kui autor lasi minu armastatud kangelasel «Mustas linnas» üpris näruselt otsa saada. Ning kui ma siis otsustasin selle mõjul ennast edaspidi Fandorinist n-ö lahti rebida, teeb «Planeet Vesi» selle lahkumineku mulle kindlasti kergemaks.

ARVUSTUS

Boriss Akunin «Planeet Vesi»

Tõlkinud Veronika Einberg

Tänapäev 2015

287 lk

Tagasi üles