Jutulehe Lõbulisa kohtub Vladimir Ilitšiga

Erki Oras
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boriss Akunin "Planeet vesi"
Boriss Akunin "Planeet vesi" Foto: Raamat

Kui ma olin alles väikene mees, siis väisasime kogu perega regulaarselt minu tädi, ema õde. Minu jaoks olid need visiidid alati teretulnud, sest tädimehe raamaturiiulis oli mitu pruuni kartongköidet eestiaegseid kolletunud ja tolmu järele lõhnavaid Jutulehe Lõbulisasid, mida ma siis seltskonnale tähelepanu pööramata isukalt neelama asusin. Tegu oli esimese vabariigi ajal kogutud järjejuttudega, kus igas loos oli värve säästmata kirjeldatud Hea võitlust eri kaliibris Pahaga – alates brutaalsetest ja südametutest roimaritest kuni kuritegelike geeniusteni. Lugedes B. Akunini viimast eestikeelset tõlget «Planeet Vesi», kerkisid kõik need aastakümnetetagused mälestuspildid elavalt mu silme ette. Sedavõrd täpselt ja haaravalt oli autor (või tõlkija Veronika Einberg) tabanud tolleaegsete ajaviiteromaanide stiili ja väljenduslaadi. 

Tuleb tunnistada, et seni olen Akunini teostes nautinud peamiselt tema mahlakaid ja täpseid olukirjeldusi tollasest elust, ajuti groteskini minevat kontrasti riiginõunik Fandorini orientalistliku ellusuhtumise ja Venemaa bütsantsliku elukorralduse vahel. Ning koomiliste vahepaladena mõistagi Fandorini ustava vasalli Masu mõtteavaldusi ja tegusid. Põnev ja tihtipeale üllatav süžee on alati olnud pigem boonuseks. Kolmest jutustusest koosnevast raamatust «Planeet Vesi» napib sedapuhku kõike seda.

Tehnokraatliku kriminaaljutuna serveeritud nimilugu meenutab klikiaegset ulmelugu, mida on ajakohastatud moekate pedofiiliasugemetega. Venemaad pole seal üldse, Masut vaid näpuotsaga ning enamik tegelasi tundusid olevat kahemõõtmelised, otsekui kartongist välja lõigatud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles