Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mikita pani raamatusse eestlaste pöörasuse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valdur Mikita Välgi metsas, kus hulkudes, jalgrattaga sõites ja niisama olles on ta kokku korjanud «Lingvistilise metsa» mõtted. Sest inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. | FOTO: Peeter Langovits

Eile ilmus kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita ülipopulaarse raamatu «Lingvistiline mets» järg «Lindvistika ehk metsa see lingvistika». «Lindvistika» on kolmas raamat ulguvate rehade triloogiast. «Metsik Lingvistika» astus väikese reha otsa. «Lingvistiline mets» kargas suure reha otsa. «Lindvistika» lennutab reha päris kuuse otsa.

«Lindvistika ehk metsa see lingvistika» on eesti rahva päikselisemast poolest, siinsete inimeste pöörastest uskumustest, omapärasest loodustunnetusest ja maagilisest kodutundest. Eestlane on omamoodi koduigatsuse maailmameister. Nende lummavate nähtuste seletamiseks on sündinud hulk isevärki hüpoteese, millesse uskumine on teraapilise iseloomuga.

«Eesti on ainus paik maamunal, kus seenenäitust külastab rohkem inimesi kui rokk-kontserti. See pole normaalne. See on mükofiilne. Võimsalt mükofiilne,» kirjeldab Valdur Mikita eestlasi oma värskes raamatus.

Laiema publiku teadvusse jõudis Mikita 2013. aastal ilmunud raamatuga «Lingvistiline mets», mis pälvis mitmeid auhindu - Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna, Virumaa kirjandusauhinna ja Tartu kultuurikandja aunimetuse.

«Lingvistiline mets» oli nii 2013 kui ka 2014 aastal raamatupoodide müügitabelite tipus, näiteks Rahva Raamatu müügiedetabelite tipus ning 2015 aastal on «Lingvistiline mets» Rahva Raamatu 2015 üld TOP-is viiendal positsioonil.

«Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse,» kirjutas selle kohta kriitik Mihkel Kunnus. «Kuigi tuumakam osa «Lingvistilisest metsast» on vahest paras pureda semiootika ja kultuuriteaduste kraadiõppuritele, on Mikita osanud kirjutada nii humoorikalt ja lustlikult ning nõnda mitmekihiliselt, et nauditav on see ka neile, kes vähesema haridustaustaga.  Võib öelda, et Mikita on osanud pealiskihil luua midagi, mida on tavapärase üldhumanistliku meelelaadiga haritlasel tihti raske ettegi kujutada: läbinisti positiivse rahvusluse, mis ei vastandu, ei ole rassistlik, ksenofoobne jms, vaid konstruktiivne ja süstib eneseusku ja eneseväärikust.»

Tagasi üles