Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ingomar Vihmar: kõige tähtsam on intuitsioon

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vihmarite perekond kolis sel aastal Tallinnast Pärnusse ja on oma otsusega väga rahul. Fotol Ingomar, Paul Samuel, Ada Ida, Kleer ja Luise Mathilde Vihmar. Foto: Mihkel Maripuu | FOTO: Mihel Marupuu

Endla teatri loominguline juht Ingomar Vihmar ütleb, et perekonnata - abiakaasa Kleer Maibaum-Vihmari ja kolme lapseta - poleks ta Tallinnast Pärnusse kolinud. «Ma ei tahtnud saada peanäitejuhiks iga hinnaga.»

«Loll olin, jah,» vastab Vihmar naerdes küsimusele, kas ta ametisse astudes endale moodsamat helitehnikat ei küsinud. Ja lisab siis tõsinedes, et pole harjunud nõudma. «Kuna olen lapsest peale nii õudselt teatrisse tahtnud, siis pole julgenud arvata, et tohin. Mul on vahel ikka veel tunne, et ei vääri seda, ja et nõudmise asemel pean kõike ise tegema.»

«Mul on hea meel, et mul on oma kabinet, sest siin ma saan muusikat kuulata,» ütleb Ingomar Vihmar oma plaadikogu silmitsedes.  Foto: Mihkel Maripuu

Veebruari keskel Endla teatri loomingulise juhi kohal tööd alustanud Ingomar Vihmar pole oma ümmarguste akendega tööruumiga veel kohanenud, aga elu esimese kabineti üle on tal hea meel küll. Vihmari sõnul arvas ta, et Tallinnast Pärnusse kolimine saab palju kiiremini läbi. «Meil (mees peab silmas oma abikaasat Kleer Maibaum-Vihmarit ja nende kolme last – H.S.) tegelikult pole veel päris oma kohta. Üürime väikest ühe ruumiga maja. Siin kabinetis on mul hea omaette olla, seetõttu olengi kõik plaadid teatrisse toonud,» selgitab Vihmar. Pärast väikest pausi lisab ta murelikult: «Tegelikult pole ma küsinud, ega ma muusika kuulamisega teisi ei sega, sest kuulan päris valjult.»

Vihmar on meie jutuajamise käigus vahetu ja lihtne. Ta julgeb öelda, et ei tea sellele või teisele küsimusele vastust. Laenates vestluskaaslaselt tema lemmiksõna «tegelikult», võib öelda, et Ingomar Vihmar julgeb tegelikult olla tema ise. Tema juttu hiljem diktofonilt kuulata on aga keeruline, sest laused kipuvad mõttepauside tõttu sageli poolikuks jääma. Aga vastamisi istudes ei tekkinud kordagi tunnet, nagu oleks teine «ära kadunud». Vihmar ütleb, et kõige olulisem on intuitiivne tajumine. Ju siis rääkiski ta kohati rohkem pauside, pilkude ja naeratustega. Muide, see pisut karuse olekuga mees naeratab üllatavalt palju.

Vihmarist kiirgab erilist rahu ja samas ka kohmetust, mida ei saa segi ajada ebakindlusega. Intervjuu ajal sõrmitseb Vihmar puust helmekeed maalat –

Endla teatri loominguline juht oma kabinetis. Foto: Mihkel Maripuu

mantraga punutud keed, mis peaks kandjale jõudu andma. «Õigetel aegadel on see mul kaasas. Kui katki läheb, siis öeldakse, et on oma töö ära teinud. Kuid mul pole veel päris katki läinud, ainult see kivi tuli otsast ära,» räägib Vihmar Haapsalu joogafestivalilt ostetud keest, mille kivi on tal töölaual – tema enda sõnul toetuseks.

Meie intervjuud saadab päike ja tundub, et Endla kunstilise juhi pea ümber kumab aupaiste – nimelt istub Vihmar nii, et ümmargusest aknast tuppa

paistev valgus joonistab seinale sõõri. Ma ei tea, kas ta nihutab ennast toolil teadlikult või alateadlikult, ent asend muutub vastavalt päikese liikumisele. Meie jutt saab otsa täpselt sel hetkel, kui kaob päike.

Ingomar Vihmar ei vasta teatrijuhi kuvandile – tegelikult on lausa selle vastand. Sest teatrijuhilt, eriti veel meesterahvalt, ei ootaks ju mõtteid, et iga lavastusega sünnib näitleja ja ka lavastaja uuesti ning et enne lavale minekut tuleks tegeleda mediteerimise või vabastava hingamisega. Ent just nii Vihmar arvab.

Ingomar Vihmar Foto: Mihkel Maripuu

Tunned sa ennast Endla teatri juhina?

Ennast? Ma ei tunne ennast mingit moodi teatrijuhina ja ei tea, kas hakkangi kunagi nii tundma.

Võib-olla siis, kui pead tegema valusaid otsuseid?

Loodan, et ma ei pea neid kunagi tegema. Äkki saab nii?

Tegelikult, ehk hakkan end juhina tundma siis, kui tajun kõiki struktuure. Kui mul on ülevaade kõigest toimuvast. Kui tean, mida kõik inimesed mõtlevad, mida nad vajavad ja soovivad. Kujutan ette, et seda kõike on võimalik intuitiivselt tajuda. Arvan, et nii võibki minna, sest võrreldes Pärnusse tulekuga on palju muutunud – ma usaldan palju rohkem.

Kui mõtlen, mida olen lavastamisest õppinud, siis on see usaldamine – protsessi, näitlejate, materjali ja ka enda usaldamine.

«Samas ükskõik kuhu poleks ma läinud. Ma vist poleks saanud minna Viljandisse või Tartusse, sest minule on meri oluline.»

Siin uues kohas ma tegelikult õpin ka usaldama. Ma ei pea kontrollima protsesse, sest ei saaks neid pidurdada ega kiirendada. Protsessid peavad olema loomulikud. Ent pean usaldama ja tajuma, seetõttu on intuitsioon mulle väga tähtis.

Ainuke asi, mida pean õppima, on kohal olemine ja arusaamine, kuidas kõik inimesed – mitte ainult näitlejad – siin toimivad.

Kui laps läheb kooli või lasteaeda, siis enese hästi tundmiseks peab ta tegelikult kõigepealt kõigiga sõbraks saama. Siin pole see olukord teistsugune.

Lavastamist oled võrrelnud sünniga – millega võrdled uude ametisse astumist?

See on ikkagi sünd, sest mina sünnin uude olukorda. Igat loomingulist protsessi saab võrrelda sünniga. Pärast sündimist on inimesel ka hõre tunne, minul on praegu nii. Mida suurem muutus, seda rohkem võtab kohanemine aega.

Miks sul oli vaja seda muutust teha?

Mulle tehti varemgi ettepanekuid. Mitu korda. Kuid siis tundus see olevat täiesti välistatud. Ma isegi ei kaalunud. Kuid kui ma nüüd mõtlesin Pärnusse tuleku peale, siis läks meel rõõmsaks, mul oli kerge ja hea olla. Ma isegi ei tea, miks.

Elus tulevad ette tahtmatud või tahtlikud olukorrad, mis panevad sind teistmoodi käituma ning saa ei saa enam oma kitsast ja võib-olla mugavat rada edasi liikuda. Sa pead laienema, pead end järsku ületama, midagi muutma ja teistmoodi tegema. Nii on ka minuga. Pärnusse tulek on laienemine.

Usaldasin seoses selle otsusega minu sees tekkinud rõõmu, iseennast, esimest tunnet. Kui rääkisin kodus Kleeri ja lastega, siis kõigi esimene reaktsioon oli jaa. Isegi 14-aastane tütar, kellele see tähendas tohutut muutust, oli nõus.

Pärast otsuse tegemist mõtlesin tegelikult neli-viis korda ümber, tekkis hirm, tekkisid ka teised tunded.

Töötasin Eesti Draamateatris pea kümme aastat. See on minu jaoks pikk aeg. Inimesed saavad lähedaseks. Eesti on väike, keegi ei kao, aga lahti lasta on ikkagi raske. Leina ei saa sa ignoreerida.

«Samamoodi nagu sa oma sündi kogu aeg kordad, nii kordavad sinu ümber olevad inimesed teataval määral sinu perekonda. Mind kutsus draamateatrisse Priit Pedajas, ja ta oli mulle nagu isa. Tundsin, et reedan ta.»

Samamoodi nagu sa oma sündi kogu aeg kordad, nii kordavad sinu ümber olevad inimesed teataval määral sinu perekonda. Mind kutsus draamateatrisse Priit Pedajas, ja ta oli mulle nagu isa. Tundsin, et reedan ta. Ma ei hakka minus toimunud protsesse kirjeldama, aga need tuli läbi teha.

See kõik oli vaid tunne. Aga arvatavasti ongi tunded kõige pärisemad asjad maailmas ja nende vastu ei saa.

Elumuutus on olnud tohutult suur. Põnev ka.

Ingomar Vihmar meenutab, et kui ta rääkis kodus abikaasa  ja lastega Pärnusse kolimisest, siis kõigi esimene reaktsioon oli jaa. Fotol Kleer Maibaum-Vihmar, Paul Samuel, Luise Mathilde, Ingomar ja Ada Ida Vihmar. Foto: Mihkel Maripuu

Oli see teataval määral ka Tallinnast põgenemine?

Kui ma nüüd Tallinnas käin, siis tajun – see trafaretne ja klišeelik väljend –, et seal on tempo hullumeelne. Pärnul ja Tallinnal on täiesti erinev energia. Ma ei saa öelda, et hea või halb, lihtsalt on erinev ja sa võid mingil hetkel lihtsalt valida mingi teise koha. Ju ma natuke lootsin ka seda.

Samas ükskõik kuhu poleks ma läinud. Ma vist poleks saanud minna Viljandisse või Tartusse, sest minule on meri oluline.

Oled ju Viljandis elanud, töötasid aastaid Ugalas.

Jah, aga päriselt ei olnud seal mul kodu. Elasin pansionaadis ja minu kodu oli ka siis Tallinnas. Pärnusse loome siiski oma kodu.

Kaalusime ka varianti, et tulen üksinda ja juhin – noh, mis juhin – teatrit, pere jääb Tallinna, aga see tundus vale. Tegelikult oleks see olnud pornograafia. Ma ei tahtnud saada peanäitejuhiks iga hinna eest. Mul puudub võimuambitsiooni. Tahtsin laieneda.

Aga mida tähendab sulle Endla – vana ja ajalooga teater?

Absoluutselt. Mul pole ajaloo vastu midagi. Juba lapsena oli teater mu kirg, praegu on ka. Kleer ütleb, et mul on vedanud, olen õnnelik inimene, et saan teha seda, mis on mu tõeline kirg.

Tegin mõni aeg tagasi harmooniatesti. Tegemist on astroloogide rahvusvahelise projektiga, millega saad põhimõtteliselt teada, mis on sulle sobiv elukutse ja hobid. Mul testis muud polnudki kui teater.

See, kes mulle selle testi tegi, ütles, et keegi pole kunagi nii kiiresti vastanud. Tagantjärele hakkasin mõtlema, et ma nägin selles testis vaid number kolmesid. Oli umbes kolmkümmend lehekülge ja nii kui ma lehte keerasin, siis nägin ainult number kolm vastuseid.

Numeroloogias on number kolm teatrinumber.

Arvan, et olin kaheaastane, kui teatrisse armusin. Ema viis mu nukuteatrisse ja sealt see kõik alguse sai.

Ingomar Vihmar Endla salis. Foto: Urmas Luik

Oled õppinud näitlejaks, viimastel aastatel töötanud aga lavastajana. Tunned sa vajadust veel näitlejana lavale astuda?

Olin sunnitud ühes lavastuses ise mängima ja sain aru, et see on ka tegelikult tohutult lahe. Kuidas ma saaksin üldse lavastada, kui arvaksin, et näitlemine on nõme? Mulle oli suhteliselt ränk katsumus olla näitleja Ugala perioodil. See kogemus pani mind kinni, ma täpselt ei tea, miks, aga mul tekkis segadus, kuidas näitlemine täpselt käib. Nüüd, kui ma olen ise lavastanud, mul on teistsugune kogemus, on näitlejana lavale minna palju parem.

Laval mängimine on psühholoogiliselt keeruline ja seda võib teha mitmel moel. Öeldakse, et nii palju kui on näitlejaid, nii palju on ka eri viise. Seetõttu arvangi, et segadus on loomulik. Kui lavastaja ütleb näitlejale, et tee nii, siis see ajabki näitleja segadusse, sest lavastaja soovitatud viis ei pruugi talle üldsegi sobida. Näitlemine on nüansirikas ja seal on palju paradokse, nii võidki sattuda konflikti.

«Kui mõtlen, mida olen lavastamisest õppinud, siis on see usaldamine – protsessi, näitlejate, materjali ja ka enda usaldamine.»

Kas näitleja on või ta teeskleb? Kui palju «päris» saab üldse olla? Ma lähen närvi, kui näen, et laval teeseldakse. Aga kas mul on õigus seda öelda, sest laval ju niikuinii teeseldakse? Kas mul on õigus igatseda laval päris tundeid? Ja mis piirini ma saan oodata ehedaid tundeid? Olen endale selle piiri kuhugi maha seadnud, aga seda piiri on võimatu sõnadesse panna. Näitlemine pole päris elu – kui võtta näiteks spiraal, siis on näitlemine elu kohal olev kõver, mingis mõttes sama, aga samas erinev. Ma ei tea, kumb kõrgemal on, kas päriselu või näitlemine.

Olen avastanud, et kui mängid õigest kohast, lõdvestunult, siis see ei kurna sind kunagi. Ma ei saa aru, kui näitleja ütleb, et on psühholoogilisest kurnatud. Jah, kui näitleja pole päris enda juures, pole kohal, siis võib see olla raske. Roll võib olla psühholoogiliselt väga keerukas ja su tegelane võib olla vastik inimene, ta võib etenduse jooksul väga palju asju üle ja läbi elada, aga kui sa õigest kohast mängid, siis see ei nõua mitte mingit jõudu. Pigem võib see olla isegi vabastav.

Kuidas seda saavutada?

Tuleb täielikult lõdvestuda. Olen kasutanud meditatsiooni ja vabastavat hingamist. Näitlejat, tegelikult üldse inimest segab täielikult keskendumast see, et oleme omavahel kogu aeg suhtes. Ka praegu siin vesteldes. Isegi kui ma tunnen end kindlalt, siis mingil hetkel võib tekkida küsimus, et mida ma räägin jne.

Näitlejate vahel on ka ju väga erinevad suhted. Kuidas kaks näitlejat mängivad armastust, kui nende vahel on ütlemata jäänud asjad? Näiteks käib üks näitleja teisele närvidele. Juba pikka aega on käinud, ja kui sellest rääkida, siis võib tegelikult selguda, et tegelikult ajas sind närvi hoopis mingi muu asi, mille teine inimene sinus esile tõi.

Me tuleme hommikul proovi ja püüame kohe mängima hakata. Ma ei kujuta ette, kuidas on nii, et vaatad peeglisse ja oled kohe nagu keegi teine. Nii ei saa.

Kui suhted on puhastatud, asjad selged, siis võib saavutada õige kohaloleku.

Tegelikult on sinus olemas julmus, armastus, viha, hirmud – absoluutselt kõik –, need tuleb lihtsalt üles otsida. Isegi kui sa pole kõiki neid kogenud, oled saanud need endale mälestusena vanaemalt või kelleltki teiselt.

Kas lavastajal on õigus näitlejas need mälestused välja kiskuda?

Ei ole. Aga palju ebamugavam on varjata. See ongi see teesklemise asi – kas ma ikka julgen kogu oma viha või saastaga nähtavale tulla? Kui julged, siis hakkab sul ka kergem. Ainult et see tee pole kerge, sest sa pead usaldama – lavastajat, teisi näitlejaid, iseennast. Selleks aga peavad suhted olema ära puhastatud.

Oled sa  seda saavutanud?

Olen püüdnud, aga see on nii suur töö ja võib tekitada konflikte juurde. Kui hakkad lahkama oma sünde, lapsepõlve, tuleb kõik negatiivne üles.

Mõne lavastusega on mul olnud tunne, et lähen hulluks – suhted on kiskunud veel keerulisemaks, sest inimestes on peidus väga palju probleeme.

Ingomar Vihmari lavastuses «Tramm nimega Iha» teevad võrratud rollid Kleer Maibaum-Vihmar (Blanche) ja Priit Loog (Stanley Kowalskit). Foto: Gabriela Liivamägi

Eesti Draamateatris oli sul oma trupp, te tundsite ja usaldasite üksteist, Endlas oled aga siiski uus inimene. 31. oktoobril esietendus sinu lavastatud «Tramm nimega Iha», kus tegelaste omavahelised suhted on keerulised.

See, keda või mida sa mängid, see kerkib elus sul ka pinnale… Meil oli õnneks üsna palju aega. Ma pole kunagi nii palju proove teinud, neid oli ligi seitsekümmend, tegime proove nii hommikul kui õhtul.

Samas ei saa proov olla pihtimisring.

Saab küll. Aga selleni jõudmine võtab aega ja vaja on kogu trupi kokkulepet. Oma trupiga on see lihtsam, aga suures teatris nüüd ja kohe seda teha oli keeruline. Pealegi alati võib-olla polegi vaja.

Ma tahan leida enda jaoks võimalikult ideaalset teatrit, mis ei pruugi teiste jaoks olla absoluutselt ideaalne. Aga mu kirg on otsida seda ideaali. Otsimine on keeruline, sest mingil ajal sa pettud ja siis jälle vaimustud…

«See on ikkagi sünd, sest mina sünnin uude olukorda. Igat loomingulist protsessi saab võrrelda sünniga. Pärast sündimist on inimesel ka hõre tunne, minul on praegu nii. Mida suurem muutus, seda rohkem võtab kohanemine aega.»

Kui siis mingil hetkel arvad, et oled jõudnud suhetes peaaegu ideaalini, tuleb saali publik – Endla suures saalis on üle 500 koha –, kellel on oma mõtted-ootused. Me ei saa enne esietendust kümme korda publikuga harjutada ja alles siis õige tunnetusega välja tulla. See on võimatu.

Näitlejad tunduvad väga tugevad, aga tegelikult võib iga mõte, iga pisemgi asi näitleja laval endast välja viia. Eriti esietenduse ajal, lava on väga tundlik koht. Tean omast käest, et tegelikult on näitlejad häbelikud inimesed, kes lähevad lavale pigem sellepärast, et nii saavad nad ennast varjata. Nad tahavad alateadlikult end proovile panna, tunda seda alandust.

Nad võivad ühel hetkel aru saadav, et võivad tuhande inimese ees olla nii, nagu nad on, aga sinna jõudmine on tohutult keeruline.

Mida sa ootad publikult, kas mõtled lavastades üldse sellele?

Mõtlen küll. Publikult ei saa midagi nõuda.

Tegelikult pole võimalik teha ideaalset teatrit ideaalsele publikule. Nii ongi, nagu on, ja see on kõige parem. Seega võiks end kohe lõdvaks lasta, aga mind lihtsalt paneb liikuma võimalus leida midagi veel.

Enamasti tuleb publik saali heatahtlikult. Hirmud polegi enamasti seotud publikuga, vaid sinu endaga. Kusjuures see protsess ei lõpe kunagi. Võib-olla seepärast on kõige olulisem olla ses protsessis kohal ja nautida, ka siis, kui etendus läheb halvasti.

«Kui mõni inimene mind õudselt närvi ajab, kujutan teda ette lapsena. Siis on mul lihtsam tema puhta hingega kontakti võtta.»

Unistan, et teater sünniks koostöös, ka publikuga. Mitte et me hakkaksime publikuga koos lavastama, aga et see energia oleks üksteist toetav ja julgustav. Minu unistuses saab publik lõdvestuda. Ma ei mõtle siin lõdvestust meelelahutuslikus tähenduses.

Kui rääkisin, et näitleja mängib lõdvestunud kohast, siis pidasin silmas, et ükskõik kui keerulist situatsiooni ta mängima peab, siis näitleja ise ei ela seda läbi. Ma loodan, et kui publik näiteks näeb «Tramm nimega Iha» tegelaste draamat kõrvalt, ei võta ta seda isiklikult, sest on lõdvestunud. Ta saab naerda, saab puudutatud, aga võib-olla jätab oma elus sellesse draamasse ise minemata.

Kasvatuslik moment?

Ei. Kasvatuslik tähendaks seda, et teised teeks või näeks nii, nagu mina tahan. Ma ei taha publikut mitte kuidagi suunata. Ma tahan, et ta tunneks end hästi, saaks puudutatud, saaks naerda.

Ma loodan väga, et «Trammi nimega Iha» vaadates inimesed naeravad, sest mina proovide ajal küll naersin. Võib ju öelda, et selles näidendis pole midagi naljakat, aga naljakas on see, et need inimesed võtavad ennast nii tõsiselt. Kui ma seda kõrvalt vaatan, siis see on naljakas.

Miks sa Endla kunstilise juhina valisid esimeseks lavastuseks just Tennessee Williamsi kultusliku näidendi «Tramm nimega Iha»?

Lavastasin 2014. aastal Laitse Graniitvillas Williamsi «Kass tulisel plekk-katusel», aga tegelikult meeldib mulle «Tramm» rohkem. Kaalusin toona ka «Trammi» tegemist, ent selle pidi VATis lavale tooma Mladen Kiselov…

Näidendi tekst ja selle tähendus on minu jaoks ajas väga palju muutunud. «Trammiga» on seotud väga palju müüte, lugusid. Ma pole küll Endla eelmist lavastust (1972. aastal Endlas lavale toodud «Trammi nimega Iha» pidasid kriitikud üheks hooaja parimaks lavastuseks, mida kinnitasid Teatriühingu preemiad lavastajale Kaarin Raidile ja naispeaosatäitjale Tiia Kriisale – H. S.) näinud – olin siis kaheaastane –, kuid olen sellest väga palju kuulnud.

ETVs jooksis reklaam «Täna Eesti teatrites» ja mul kõlavad seniajani mantrana kõrvus mõned siis kuuldud nimed: Vanemuise «Äiu, äiu poiss kui karu» või Noorsooteatri «Löö laulu, vastas jumal, löö laulu, väike mees». Ka Endla «Tramm nimega Iha» on sellest ajast mällu jäänud, hiljem tuli kõik muu, mis selle lavastusega seostub. Loomulikult ka film Marlon Brandoga peaosas.

«Koos töötamine pole olnud meie jaoks väga keeruline. Kogu egode mäng on viimasel ajal ära kadunud, aga tõesti, see pole alati väga lihtne. Koos teha on ikkagi palju huvitavam. Pealegi oleme omavahel nii palju asju arutanud, nii et teistega võrreldes on meil suur edumaa. »

Tegelikult pole sul vaja teadmist, et Blanche on hull ja Stanley vägivaldne. Sellest peas olevast koormast on vaja vabaneda, lavastamisel tuleb alustada nullist. Lisaks teadmiste taagale on ju veel tekst ja autori remargid. Williams mõtles selle näidendi oma peas välja, temale ja tolles ajas kehtisid need remargid jumala hästi. Täna ja minule ei kehti, sest remargid tähendavad igale inimesele täiesti erinevaid asju.

Olen endale lubanud, et järgmine kord kustutan tekstiraamatust kõik remargid ära. Nüüd Kleer (lavastuses mängib Blanche’i Kleer Maibaum-Vihmar – H. S.) tegigi seda, sest need lihtsalt takistasid tal tööd tegemast. Näiteks kirjas on, et Blanche peab nutma puhkema, aga näitlejal pole seda tunnet, tema jaoks oleks selles situatsioonis õigem naerma hakata. Nii tekibki segadus.

«Tramm nimega Iha» on minu jaoks väga lihtne inimlik lugu. Mind puudutas tegelikult pilt, mis mul tekkis kahest väikesest õest.

Ingomar Vihmari lavastuses «Tramm nimega Iha» mängivad kahte õde Kati Ongi (Stella) ja Kleer Maibaum-Vihmar (Blanche), fotol ka Priit Loog Sella abikaasa Stanley Kowalksina. Foto: Gabriela Liivamägi

Väikesest õest?

Just väikesest.

Kui mõni inimene mind õudselt närvi ajab, kujutan teda ette lapsena. Siis on mul lihtsam tema puhta hingega kontakti võtta.

Just seepärast kaks tüdrukut, kaks õde ja nende side ja armastus. Seda on keeruline ümber jutustada, tegelikult ongi seletamatu, aga see üks hetk mind liigutas.

Samas ei saa lavastades keskenduda ainult sellele ühele asjale, pead panema kokku terviku. Kuid minu jaoks on see lugu ikkagi kahe õe armastusest.

Sinu abikaasa Kleer on mänginud peaaegu kõikides sinu lavastustes. Su kirg on teater, aga kirg on ju väsitav, eriti kui parasjagu proovisaalis olev tekst on teiega kõikjal kaasas. Kuidas te väldite töösse-kirge uppumist?

Koos töötamine pole olnud meie jaoks väga keeruline. Kogu egode mäng on viimasel ajal ära kadunud, aga tõesti, see pole alati väga lihtne. Koos teha on ikkagi palju huvitavam. Pealegi oleme omavahel nii palju asju arutanud, nii et teistega võrreldes on meil suur edumaa.

Palju aastaid oli Kleer keskendunud pigem muudele asjadele, täpsemalt joogale, teater oli talle kõrvaltegevus.

Nüüd, mil Kleer on taas näitlejana tööl, ma tegelikult ei tea, mis edasi saab. Üks põhjus, miks ma pidin «Trammi...» lavastama, oligi Kleer. Mulle tundus, et olen tema suhtes seni olnud ebaõiglane. Blanche on esimene roll, mis mõeldud temale.

Oot, oot! Kuula nüüd ise, kuidas see kõlab! Tulid Endlasse peanäitejuhiks ja esimese peaosa andsid kohe oma abikaasale...

Kõlab jumalast nagu «Teatriluuludes»! Tõesti.

Ma pole kunagi varem ühtegi lavastust teinud nii, et oleksin mõelnud mõnele konkreetsele näitlejale. Olen olnud egoistlik lavastaja, võtnud loo ja alles siis vaadanud, kuidas näitlejad sellega toime tulvad.

Aga kuna mulle tundus, et Blanche ongi peaaegu nagu Kleer, siis mõtlesin, et miks ma peaksin tegemata jätma või selle rolli kellelegi teisele andma.

Kleer teeb selles lavastuses võrratu rolli (Postimehes ilmunud arvustust loe siit), nii et õnnestunud valik. Aga ikkagi, kas sa intriige ei pelga?

Hirmud intriigide ees tekivad ikka. Igasuguseid mõtteid tuleb ju pähe, aga loodan, et me ei satu sellisesse jamasse. Sa tõmbad ligi ikka neid asju, mida sul on vaja kogeda. Ma arvan, et mul seda pole vaja.

Eesti Draamateatris mängis Kleer minu tükkides seepärast, et teatril polnud sobivat näitlejat pakkuda, no ma siis küsisin Kleerilt, et kas sa tahaksid, tule, mul on ju lihtne, kui sina seal oled jne. Usaldan teda, saame kodus asjadest rääkida, me oleme ühes. Võib-olla on see omakasupüüdlik, sest koostöö lähendab ja hoiab, tekib ühine kirg kas või sel hetkel.

Aga Blanche’i rolliga on teistmoodi, ta on selles lihtsalt kõige parem.

Endla juhina pead mõtlema ka sellele, mis publiku saali tooks. On levinud jutt, et Pärnu publiku maitse järgi olla on keeruline, et võid pakkuda neile väga heal tasemel lavastusi, kuid saalis on ikka kakskümmend inimest.

Ma loodan, et saan usaldada oma intuitsiooni. Pole mõtet laiata, et tean kõik asju. Mida ma aasta tagasi teadsin, oli üks asi, kuid nüüd, mil olen Pärnus kohal, on mu intuitsioon selgemaks läinud ja tunnetan publikut paremini.

Kui ma tunnetan ja olen dialoogis, siis ma ei lähe ju endaga vastuollu. Eestis on väga palju häid tegijaid, kes võiksid Pärnus lavastada. Ma olen ju kõigiga ühenduses, küsin ja uurin, mida nad tahavad teha, ja õigel hetkel tulebki see õige lavastaja ja lugu, mida just siinne publik vajab ja ootab.

Kusjuures Eesti Draamateatris oli olukord võib-olla isegi hullem. Ma arvan, et minu viimast seal tehtud lavastust «Laulud halli mere ääres» (esietendus 15. veebruaril 2015 – H. S.) seal enam pikalt mängida ei saa, aasta alguses on veel mõned etendused.

See oli väga uhke hüvastijätulavastus ja suure lava harjutus. Aga kui «Lauludele» ei jätku draamateatri suurde saali publikut, siis Pärnus on olukord veelgi lootusetum.

Vastupidi, ma arvan, et midagi taolist on siin võimalik teha. Aga tõsi see on, et sellel hetkel ja sedasama tükki poleks ma siin teha saanud. Võib-olla mõne aasta pärast midagi analoogset.

Plaanid publikut kasvatada?

Mitte päris nii. Tahan publikut järkjärguliselt endaga kaasa tuua. See tähendab, et ka mina võin neile vastu minna, ma ei pea ju ootama ühe koha peal.

Samas on ka müügi peale mõtlemine jama. Lihtsalt ma loodan, et kasvan ka ise ja suudan teha õigel ajal õiget materjali.

«Hirmud intriigide ees tekivad ikka. Igasuguseid mõtteid tuleb ju pähe, aga loodan, et me ei satu sellisesse jamasse. Sa tõmbad ligi ikka neid asju, mida sul on vaja kogeda. Ma arvan, et mul seda pole vaja.»

Järgmise aasta veebruaris esietendub Küünis rootslase Ralf Långbacka 1990ndatel kirjutatud näitemäng «Mina, Olga ja Irina», kus tegelasteks on näitlejad, kes kunagi on mänginud «Kolme ões». Kadri Adamson, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver, Jaan Rekkor. Mul oli peas üks lugu, mida tahtsin teha. Ma ei osanud seda seletada. Otsisin ja otsisin ja siis leidsin viite sellele tekstile. Arvan, et see sobib vägagi hästi Pärnusse.

Las ma oletan, tegelasteks on 40+ naised  ning suure osa publikust moodustavad sama vanuserühma naised, kes tahavad mingil hetkel oma elule tagasi vaadata?

Absoluutselt.

Aga annan endale aru, et ma ei saa kõike ka ise lavastada. Samas ei taha ma teha nii, et leian näidendi ja siis otsin lavastaja. Mõned asjad võivad nii õnnestuda, aga…

Jõuluajal on vaja ikka mõnd lastetükki.

Seda ei pea ka ju haltuurana tegema, seda võiks teha inimesed, kellele see tõesti pinget pakub. Ütlesin Viljandist tulnud noortele, et te võiksite teha midagi, mis teile endale meeldiks. Nii sündiski hea ja kurja võitlusest rääkiv «Kangelapsed», mis on inspireeritud Marveli kangelastest, aga noored on ise uued tegelased välja mõelnud. Igatahes suhtuvad nad oma asja väga kirglikult. Arvan, et laste- ja jõulutükke võiks ka nii teha, et see oleks tegijatele hea.

Sul endal on karjääri algusest vastupidine kogemus.

Kaht esimest asja oli väga lahe teha, aga kui mulle pakuti võimalust hakata lavastajaks, siis tekkis tunne, et ma ei tohi pakutud tekstidest ära öelda, kuid samas polnud mul selle materjaliga mingit sidet. Arvasin, et ma ei tohi teha seda, mida ise teha tahan. Võib-olla oli see minu arengus kasulik etapp. Igaühel on oma tee.

Märt Avandi (Mitch)ja Kleer Maibaum-Vihmar (Blanche) lavastus «Tramm nimega Iha». Foto: Gabreiela Liivaägi

Hiljuti selgus, et Eesti kõige ihaldusväärsem mees on Endla teatri näitleja Märt Avandi.

Mitte ihaldusväärsem, vaid oot-oot ... see oli kõige rohkem usaldust äratav mees.

Ma absoluutselt ei usu selliseid asju. Minu jaoks Märt sellest ei muutu. Kusjuures on läinud niimoodi, et Märdi järgmine tükk on hoopiski Küünis.

Mul on väga raske loobuda hinnangust, tahaksin öelda halvasti selle koha, mida teatrid turunduslikult teevad. Kogu see seriaalindus ja muu. Ju on niiviisi hea publikut saali meelitada, aga minule see lihtsalt ei meeldi.

Samas on sinu abikaasa olnud üks meie tuntumaid seriaalinäitlejaid, ta mängis aastaid «Kodus keset linna» keskset osa.

Seda küll. Jah. Samas, ega ükski teater seda ära ei kasutanud...

See on mu isiklik arvamus. Ma ei saa kõike enda järgi võtta, kuigi tahaks.

INGOMAR VIHMAR

Ingomar Vihmar

Sündinud 31.03.1970

Lõpetas 1992. aastal Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedri (15. lend).

1991–2002 näitleja ja lavastaja Ugalas

1992–2001 Viljandi Kultuurikolledži õppejõud

2002–2006 vabakutseline lavastaja ja reklaamifirmas copywriter

2006 – 2015 lavastaja Eesti Draamateatris

2015. aasta märtsist Endla loominguline juht

Abielus näitleja Kleer Maibaum-Vihmariga. Peres kasvavad lasped Luise Mathilde, Paul Samuel ja Ada Ida.

Foto: Mihkel Maripuu

Tagasi üles