Ööst ja inimesest

Kätlin Kaldmaa
, kirjanik ja tõlkija
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ueda Akinari «Vihma ja kuupaiste lood»
Ueda Akinari «Vihma ja kuupaiste lood» Foto: Raamat

Ma ei ole japanist, küll aga armastan väga vanu lugusid, mis avavad maailmu ja vaateid. Juhtus kord nõnda, et küsimuse «What time is it?» peale sain vastuseks loo mehest, kes ehitas suvemajakese kõrge mäe veerule külma tuule eest varju, nõnda et meri alati näha oleks. 

Kõikvõimalikud loodusnähtused otsustasid tema maja mitu korda maatasa teha. Mees oli õnnetu mis hirmus ja klopsis aga iga kord maja uuesti kokku, kuni kohalikel tast viimaks kahju hakkas ning nad talle ära rääkisid, et selsamal mäeveerul puhkab üks viikingipealik, kelle maad need kunagi olid. Pealiku viimane soov oli sellesse kohta maetud saada, et ka teises ilmas merd näha. «Ja nii kaua, kuni minu hambad pole ära mädanenud, ei saa keegi sellesse kohta midagi ehitada.» See juhtus 800 aastat tagasi.

Kes ehk kuskil muuseumis viikingite pealuid hoolega uurinud on, teab, et neil olid pagana head hambad. Selline lugu siis selle ajaga kohas, kus ka peaaegu tuhat aastat hiljem midagi ehitada ei anna. Sest eelmine aeg ei ole veel otsa saanud. On viikingi hammaste aeg. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles