Lars von Trieri «Idiootide» tegelased aga keelduvad oma normaalsusest ning püüavad nõdrameelsuse klubisse vägisi sisse tungida – nii oli see Trieri filmis ja on Juhan Ulfsaki lavastuses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengitega Von Krahli teatris.
Filmi lavale ei panda
Saali jõudes on idioodimäng juba täies hoos: kostab õõvastavalt tähendusevabu häälitsusi, ühes nurgas tuksub ratastooli aheldatud neiu oma teadvustamatut olelust, taamal topib keegi noormees endale plastpudelit suhu… Sellegipoolest on tegemist vaid mänguga, millest annavad aimu nii tegelaste pidevad liikumised oma normaalse ja idioodi-mina vahel kui kindla käega juhitud kaamerad, mis laval toimuvat kahele ekraanile vahendavad. Videot kasutatakse lavastuses palju, ehk liigagi palju, kuigi tuleb tunnistada, et suure plaani tundedetailsuse vastu laialivalguva fookusega teatrilava ei saa.
Lavastus pole filmi lavavariant – õnneks. Ulfsak koos dramaturg Anni Ojaneniga on osanud võtta ilmakuulsa filmi ja teha sellest just nende noorte näitelejate loo: nii on idiootide külaskäik tehasesse asendunud tutvumisreisiga Eesti Draamateatrisse ning reklaamifirmas töötanud mehest saanud noornäitleja, kes Ugalasse tööintervjuule läheb. Suhetevõrgustik ja enamik teksti on Trierilt, kuid tegelasteks on neliteist näitlejatudengit Viljandist, kes mõnusa eneseirooniaga vastandavad end lavaka hästiõlitatud süsteemile ning rõhuvad teatriinimeste kahtlevale ja tõrjuvale suhtumisele Viljandist tulevate näitlejate suhtes. Võib arvata küll, et ega eesti teatrites töötavatest näitlejatest Viljandis õppinud üle kolme protsendi moodusta – iseküsimus, kas need vähesed kuuluvad andekate või alaarenenute hulka. «Idioodid» tekitab igatahes selle Krahli kursuse vastu vägagi huvi, sest pea kõik näitlejad on laval läbiva intensiivsusega ning oma tegevuses kahtlemata.
Muidugi on neid, kes eriti silma hakkavad: Ivo Reinok rahulolematu kommuunijuhina, Jim Ashilevi julge teiste mängu kaasajana, Ott Kartau irooniaga sina peal ülestähendajana, Ragne Veensalu oma tõelist hullust varjava armununa või Kirsti Villard vaikse liitujana, kes lõpuks kõige kaugemale läheb. Võimalik, et see nimekiri oleks mõne muu etenduse järel teistsugune, seega ei tasu seda edetabelina võtta.
Poeb naha vahele
Lavastuse suurimaks võiduks ongi ansambliühtsus ning noorte võime hoida lavaatmosfääri idioodimängule vaatamata kerge ning ausana. Alastus, väljamõeldu ja tegeliku põimimine ning tõmblemine ei valmista piinlikkust kellelegi lavalolijast ja seetõttu on seda ka mugav vaadata. Ehk liigagi mugav?
Ega «Idioote» vaadates ühiskonna kohta midagi uut teada saa, neljas seingi jääb kenasti püsti, kuid ometi suudab lavastus läbi mängulusti ja naerukohtade vaatajale naha vahele pugeda ning panna meid küsima oma sisemise idioodi järele.
Kui IQ-testidega püütakse välja selgitada inimeste vaimset iga, siis Krahli kursuse lavastus on omamoodi tagasiminek lapsepõlve, meenutus ajast, mil otsuseid tehti sinu eest – kevadel lõpetavatele näitlejatudengitele on see ilmselt viimane võimalus veel laps olla, sest õige pea tuleb päriselt teatritesse tööintervjuudele minna ning alustada igapäevast ootuste ja võimaluste kompromisside mängu.
Seetõttu ongi «Idioodid» ideaalne diplomilavastus, kus koos vajadus närida end läbi näitlejat mugavustsoonist välja rebivast materjalist ning võimalus kambavaimule toetudes tegeleda endale hetkel oluliste küsimustega. Pealegi on seda kõike ka saalist huvitav ja mõtlemapanev jälgida.
Uuslavastus
«Idioodid»
Lars von Trier / Juhan Ulfsak
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunsti 8. kursuse remix
Lavastaja Juhan Ulfsak
Dramaturg Anni Ojanen. videokunstnik Emer Värk, valgus Oliver Kulpsoo, lavakujundus Juhan Ulfsak, tõlkija Ülev Aaloe
Laval: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu ja Kirsti Villard
Esietendus 13. novembril Von Krahli teatris
