Anonüümne popp

, muusikasõber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ellie Goulding- Delirium
Ellie Goulding- Delirium Foto: Kuvatõmmis

Ellie Goulding

Delirium

Polydor

Hinne: 3

Kui Ellie Goulding ilmus areenile, oli ta omapärane vaheldus tol hetkel popmuusikas domineerinud suurte vokaalidega naisartistidele. Tema teisiti kõlav laulustiil kandis oma sisult tantsulist poppi kuulajani muul kujul kui Lady Gaga või Rihanna ja see oli tore. Kolmandaks kauamängivaks on Goulding suutnud  koos kaasautorite ja produtsentidega kirjutada hulga oma senise karjääri kõige tugevamaid lugusid ja kõik on justkui olemas, et muutuda suurest staarist üheks neist kõige suurematest...

Aga kahjuks on produtsentidele kontroll hävitanud ära selle erilise «miski» ja albumit tervikuna kuulates ei ole võimalik kuskilt enam leida «päris» Gouldingut. Selle asemel on anonüümne popmuusika, mis enam ei kõneta, vaid püüab jõuga ennast peale suruda. Paljud inimesed on muidugi veendunud, et popp peabki olema anonüümne ja mitte rääkima väga isiklikult, aga sealsamas Gouldingu kõrval särab Adele, kes samuti on jõudnud kolme kauamängivani ja kes on ilma erilise sunnita superstaar, vaatamata sellele, et tema laulud räägivad inimestega väga isiklikult ja tantsida ka nende järgi ei saa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles