Põhimõtteliselt peaks mul olema Jan Jõemetsast kerge rääkida, sest ta oli mu nooruspõlve kõige põnevama aja – ülikooliaastate – kõige inspireerivamaid inimesi. Me õppisime koos Eesti Humanitaarinstituudi nimelises hariduseksperimendis: Jan filosoofiat, mina pendeldasin filosoofia ja kultuuriteooria vahel.
Jani teadmiste tase tundus kättesaamatu ja seetõttu ihaldusväärne (ning vastupidi). Mäletan üht Jõemetsa juhatatud seminari, mis puudutas mingit peatükki Martin Heideggeri «Olemisest ja ajast» – keegi ei suutnud õieti tema detailse ja paradoksaalse mõttega kaasas püsida. Peale tarkuse kehastas Jan mulle raskesti sõnastatavat ja seda kütkestavamat EHI vaimu: soovi võimalikult detailselt ja põhjalikult oma teemat tunda ning teadmist, et see on peaaegu võimatu.