/nginx/o/2020/04/22/13066469t1h47ec.jpg)
Kõige tõsikindlama vastuse saamiseks on küsimus iseenda eksistentsi algpõhjuse järele tänapäeval jõudnud osakeste füüsika valdkonda. Olemise tuumküsimus – miks (ja kuidas) on ülepea olev, mitte eimiski – kõlab nüüd: miks (ja kuidas) toimub kvantväljadel kahe algosakese vahel partnerlus, nii et eimiskist tekib miski?
Pariisis elav ja üle maailma tegutsev jaapanlane Ryoji Ikeda on koherentsete terviklike audiovisuaalsete keskkondade loomise absoluutne boss. Ta uurib ja toidab tehnoloogiliste vahenditega meie metafüüsilist iha tundmatu ja tõelise, teise ja võõra järele. See on küsimus absoluudi keskmesse jääva varjatud tühiku määramatuse järele, püüe aru saada, miks (ja kuidas) määrab see subatomaarsete osakeste tõenäosuse, pinge, signaalid, suhtluse ja ühinemise.
Ilmselt on «Supersümmeetria» kõige kõvem näitus, mis lähima kahesaja aasta jooksul Eestisse on jõudnud. Ikeda on loonud visuaalse kujutuse osakeste kiirendis – hadronite põrgatis – toimuvast, mis on sünkroniseeritud helide, optika, monitoride ja projektsioonidega. Installatsioon põhineb osakeste füüsikast pärit supersümmeetria teoorial, kvantväljal toimuvad protsessid on inimese tajusüsteemile puhtalt tajutavaks tehtud. See avab meie teadvusele seni hoomamatuks jäänud aja- ja ruumimahud. Me saame osa(ks) looduks saamise ehk loodumise protsessist.
Füüsikud on tehtud aatomitest. Füüsik on aatomi püüe mõista iseennast, on öelnud üks teine jaapanlane, teoreetilise füüsika professor Michiko Kaku. Selline paradoksaalne enesele viitavus, mis tagab inimesekesksuse, on omane ka eksperimentaalse muusika ja otsingulise helikunsti tiivale, mis nullindante algul jõudis metatasandile, kus hakati üha rohkem analüüsima ja kasutama protsessi enda käigus tekkivaid ja protsessi mõjutama hakkavaid helisid, mahamängimisel või muudel juhuslikel põhjustel tekkinud hetktõrkeid, glitch’e ja error’eid, mittemuusikalisi ja elektroonikaga kaasas käivaid omahelisid, kontrollimatut generatiivsust etc.
Selles trendis peituva abstraktse lootuse mingisugusest elektroonilisest teispoolsusest on Ikeda maksimaalselt realiseerinud. Paari aastakümne tegutsemise jooksul on ta jäänud tipuks, kel ühena vähestest selles vallas uut energiat ja kütet jätkub. Oma helikäsitlusega rebis ta ennast lahti igasugusest muusikalisest kaanonist või traditsioonist.
Briljantselged helimustrid tema teostes on justkui tulnukas tulevikust, kutsung tähtede tagant, tehisintellekt paralleeluniversumist. Ei vähimaidki referentse lääne ega ida muusikale. Justkui ülehüpe mingist katkestusest või tühikust. Algosakeste teadlikuks saamine iseenda laetusest. Puhas, määramatu potentsiaalsus nii mikro- kui makroskaalal. Heli algelementide kasutamine, andmestiku põhiosad, algvõnked, mikrohelid, mikrosämplid, mittemuusikalised helid ja/ehk/või mürad, mis ei mõju üldse mürana. Detailsed mikrohelide mustrid moodustuvad mikronihete protsessidest. Harmooniad tekkivad tihti vaid subtiilsel ülemhelide, st oleva ja eimiski üleminekutsoonis.
See täppisdetailselt rehkendatud punktuaalsus ja hüperteknodeelilisus on mõneti kaose maagia – kuulaja või tajuja lepitatakse võõra, kaugeloleva ja uncanny’ga. Tehnoloogilise kunsti puhul kipub tehnoloogia alati muutuma eesmärgiks omaette – hiilgavalt läbi mõeldud ja laitmatult töötaval masinavärgil on kahtlemata suurejooneline mõju ja ahhetama panev võlu.
Ikeda teosed on lisaks oma tähenduse ja vahetu faktuaalse tõelisuse genereerimisele ka vägagi nauditavad, kuna tegelevad osavalt tajudega. Selle kohta võiks öelda, et see on futuristlik, oma ajast sada aastat ees, ent tegelikult toobki see just ühe võimaliku utoopilise maailma meie aegruumi, tõestab, et positiivne progress on võimalik. Eksperimentaalne avangard, kus katsetulemused ei mõju vaenulikult.
Ikeda on supersümmeetria projekti arendanud Euroopa Tuumauuringute keskuses ehk CERNis, millega seoses meenub mõne aasta tagune nothingoloogiline nali, kui CERNile eraldati hiigelsuured ruumid, ent puudus toetus nende kasutusele võtmiseks. Üks füüsik pakkus välja miinimumprojekti – illustreerida aatomituuma proportsioone, riputades hiigelsuurde tühja angaari imepisikese kuulikese.
Osa meist, tajuvatest subjektidest on kognitonaudid, kes soovivad vahetult tegeleda vahetu taju endaga, ilma seda segavate vahendavate representatsioonideta. Ikeda on näide sellest, kuidas visuaalsust kasutada informatiivse monitorina, mis annab kinnitust, et ta ei ole mitte kujutis maailmast – st näivus, arusaam –, vaid kontrollekraan protsessidele, kus reaalsus ennast vahetult loob. See reaalajas loodumine toimub vahetult ja näituse kontekstis, ruumiliselt, ka psühhofüüsilisena või isegi transtsendentaalsena.
Tundub, et siinkohal on oluline Ikeda tulek Jaapani keeleruumist. Erinevalt ladina tähtedest ei ole Aasia tähemärkide ja tähenduste vahed meelevaldsed, need on ilma grafeemi foneemiks konverteerimise filtriteta. See on jällegi näide taju vahetumast lähedusest. Ja elementaarosakesed on huvitavamad kui kaart.
«Huvitavus» on aga neurotehniliselt vahetu stimulatsioon, tajuvale subjektile vahetu input’i küte teadvusemuutusesse. Kontseptualismi ratsionalism ja müstika on üheks saanud, kehad ja organitus, mikro- ja makro-, -psyche ja -delia. Tegu on süsteemiga, mis toodab iseenda organiseeritust, loodumise protsessist teadlikuks saamist.
Ikeda on 21. sajandi must ruut ja valge kuup, intensiivsuse poolest mõjuv, justkui briljandid kognitonautidele.
Ryoji Ikeda
«Supersümmeetria»
Avatud 28. veebruarini Kumus