Motörheadi Lemmy on surnud.
Alguses mõtlesin, et see on nn interneti-hoax, sest kelle muuga sedasorti halba nalja teha kui mitte Lemmyga, kes oleks pidanud ju olema surematu. Aga ei olnud halb netinali, oli päris. Nagu ka Lemmy oli päris ja pärisinimesed ikka surevad. Lemmy oli ka müüt ja need jäävad. Absoluutse rock’n’roll’i ikooni müüt, attitude’i müüt.
Möödunud laupäeval avastati tal vähk ja mõne päeva pärast oli ta juba surnud. Võiks ju öelda, et see oli vähk nagu Motörhead, võttis kiirelt. Lemmy elas kaua ja kiirelt, sest 70 aastat pole ju vähe. Sündis ta muide jõululaupäeval 1945.
Viimasel ajal oli tal tervis juba vilets. Eks ka müüt nõudis oma intresse sisse. Näiteks kasvõi selline müüt, et Lemmy ei saa ilma amfetamiinita üldse elada, kohe kukub kokku. Küll olevat ta pärast eelmisel aastal paigaldatud südamedefibrillaatorit piiranud nii suitsetamist kui ka joomist, küll mitte aga päriselt lõppu teinud.
Suitsetas vaid paki nädalas ja alkoholitarvitamisel oli läinud viskilt ja Coca-Colalt üle viinale ja apelsinimahlale. No see teeb ju sama välja, öeldi talle, nelikümmend protsenti alkoholi pluss natuke suhkrut. Mulle lihtsalt maitseb apelsinimahl rohkem, vastas Lemmy, fuck Coca-Cola. Aga ma olen ikkagi hävimatu, lisas ta veel.
Alustasin kohe intoksikatsiooniga, kuigi oleks ehk pidanud muusikaga, sest eelkõige on ta ju ennast ajalukku jäädvustanud muusikaga. Või ei tea, ise ta arvas, et muusika ja elustiil käivad käsikäes, üks teiseta on mõttetu. Nii et on mõttekas rääkida nii muusika-Lemmyst kui, jah, elustiili-Lemmyst – sellest, kes kandis alati musta, kes kogus natsi-memorabiiliat, kes muidugi jõi, tarvitas narkootikume ja suitsetas, keda tunti kui lahedat tüüpi ja kedagi, kellelt pärit tsitaadiraamatutega võiks jõulude ajal väga rikkaks saada.
Lemmy Kilmisteri karjäär muusikamaailmas algas Jimi Hendrixi transamehena, seal nägi ta ka ära, et kitarristi temast ei saa, võrdlus Jimiga ei kandnud välja, ja läks üle bassile.
Tema esimeseks kuulsaks bändiks oli space-rock-üksus Hawkwind. Küll juhtus, et 1975 tabati ta Hawkwindi tuuril Kanada piiril ühe portsu valge pulbriga, mis alguses arvati olevat kokaiin, kuid selgus, et ikka speed. Lemmy visati selle peale Hawkwindist välja. «Mind visati Hawkwindist valede narkootikumide kasutamise eest välja,» pärineb sellest ajast üks neid Lemmy-müüte. Hawkwind armastas LSDd. Pärast seda asutas ta Motörheadi, mis slängis tähendabki spiidifriiki. «Sunrise, wrong side of another day» – selliste sõnadega algab Motörheadi omanimeline lugu. Öö, lõputud kiirused.
Motörhead on ilmselt bänd, mida on pea iga korralik rokkbänd vähemalt korra kaverdanud. Või kes ei teaks lugu «Ace Of Spades», mis ilmudes küll Briti edetabelis kõigest 15. kohale tõusis. Lemmy on ka öelnud, et ta teenis Ozzy Osborne’i 1991. aasta hiti «Mama, I’m Coming Home» kirjutamisega rohkem kui terve Motörheadi-karjääriga kokku. Aga see pole probleem, on ta arvanud. «Rokimehe elus on kõik niikuinii tasuta – naised löövad külge, alkoholi saab tasuta, narkootikume saab tasuta jne –, raha, mis teenid, saab kõik kõrvale panna.»
Nii Lemmys kui ka Motörheadi muusikas oli midagi pragmaatilist. See muusika oli korralik küte, aga alati praktiliselt samasugune ja hea. Selline kõigest üleliigsest puhastatud essents – kiiresti ja kohe! Motörheadi puhul oli teada, mis sa neilt saad – ikka täie raha eest.
Ka võiks Lemmy suhtumist maailma asjasse kirjeldada hästi juhtumiga, kui ta oli umbes kümme aastat tagasi kutsutud muusikaajakirjas Q kommenteerima mõnede nooremate bändide «rokenrolle» tegusid. Üks bändidest ehk Limp Bizkit oli oma hotellitoa ära lõhkunud – selline klassikaline rokktegu. Muu hulgas lõhuti ka voodi. Lemmy ütles selle peale, et ei saa sellisest asjast hästi aru. «Kus ma siis magan?» küsis ta pragmaatiliselt.
Küsimusi tekitas ka tema huvi natsi-memorabiilia vastu. Et kas Lemmy on nats? Ei, mulle meeldivad ilusad mundrid, vastas ta, ja mida ma siis pean koguma, kas indiaanlaste kraami, mis sellest mõnest noolepeast ikka koguda. Ka mainis ta, et kuna see tema mustanahalist pruuti ei häiri, miks peaks see siis teisigi häirima.
Lemmy ei abiellunud kunagi. Ta ei olevat saanud üle oma kunagise pruudi surmast, kelle viis 19-aastasena hauda heroiin. Lemmy heitis korduvalt valitsusele ette selle võimetust heroiinitarvitamist ohjeldada. 2005. aastal üritas üks konservatiivne Briti parlamendisaadik Lemmyt heroiinivastasese võitlusse kaasata, Lemmy soovitus oli heroiin legaliseerida.
Abielu kohta ütles ta, et pole näinud ühtegi õnnelikku abielu.
Puhka müras, Lemmy!