Mõnus mõttetu raamat

Hendrik Alla
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Mõttetute riikide aabits"
"Mõttetute riikide aabits" Foto: Repro

«Mõttetute riikide aabits» Hardo Aasmäe

Ema & Isa OÜ 2015

Korralik kõmuajakirjanik suudab mis tahes avaliku elu tegelasest vabalt saada olevatele faktidele toetudes tunni ajaga 3000 –tähemärgi pikkuse artikli kirjutada, mille lugeja hakkab kahtlema loo kangelase terves mõistuses ja selle piiresse mahtuvas seksuaalpraktikas.

Majandusgeograaf Hardo Aasmäe (1951-2014) raamat «Mõttetute riikide aabits» läheneb sama loogika alusel meie maailma riikidele. Iga riigi kohta, olgu see hiiglaslik Hiina või pisike Brunei, saab väita, et tegemist on täiesti mõttetu moodustisega ja idioodid on need, kes seda pidada võtavad. Raamat on kokku kogutud kuukirjas Keskus ilmunud samanimelises rubriigis ilmunud artiklitest ja vaid Aasmäe varajane lahkumine ei lubanud tal läbi hekseldada kõiki maailma enam kui 200 riiki. Kõik need on mõttetud.

«Aabitas» on esindatud vaid 41 riiki, neist mitmed küll kahe erineva artikliga. Väga lennuka jutustamisviisiga Aasmäele oli lehenumbri etteantud tähemärkide arv ahistav; seega on tore, et raamatus on lood avaldatud kärpimata kujul. Seda väidab Keskusi peatoimetaja Juku-Kalle Raid oma eessõnas. Sellegipoolest jäävad käsitlused paari-kolme lehekülje pikkuseks. Mõnus õhtul enne uinumist piparkoogi kõrvale lugeda, just nii, nagu ma seda tarbisin.

Tekstid on ebaühtlase vaimukuse ja loetavuse tasemega. Mõne riigi puhul piirdub autor vaid selle absurdse ajaloo lühikokkuvõttega ja nendib, et kui on juba nii jabur minevik, siis pole olevikulgi erilist mõtet. Elegantsemad on artiklid., kus mõne fakti või persooni põhjal on ekstrapoleeritud mõttetus kogu riigile, näiteks Muammar Gaddafi ja Liibüa näide. Või see, kuidas Lõuna-Aafrika vabariigi ajalugu vaadeldakse kui kolonistide omavahelist võitlust, kusjuures esimesed neist olid bantud, kes tuhatkond aastat tagasi alistasid põliselanikud bušmanid.

Aafrika riigis saavad teiste mandritega võrreldes proportsionaalselt rohkem tähelepanu, enamasti seetõttu, et endiste asumaade iseseisvumine on tõesti tihti tragikoomiline. Samuti annad see Aasmäele võimaluse ohtralt kasutada oma lemmikväljendit «neeger», mida uuemal ajal enam heaks tooniks ei peeta. Aasmäe pistab neegri suure rõõmuga isegi sinna, kus sobiks vabalt pruukida ka mõnda muud, väiksema laenguga sõna, kusjuures mõte sellest ei muutuks.

Aasmäe toodud faktidesse ja nendest tuletatud järeldustesse ei tohi mingil juhul dogmaatiliselt suhtuda. Pigem on see raamat intelligentsele inimesele, kes hindab mõttemänge, kuid maailmavaate kujundamisel otsib infot mitmetest sõltumatutest allikatest. Võib ju vabalt nii olla (nagu autor väidab), et kestev sõda Süürias on kasulik Venemaale, kuna vastasel korral jõuaks Katari odav maagaas vabalt Euroopa turule, põhjustades Venemaale olulist kahju. Aga võib ka palju teisi põhjusi olla.

Samuti tuleks hoolikalt silmas pidada, millal mingi artiklile on ilmunud. Näiteks Sudaani kohta kirjutas Aasmäe loo 2007. aasta oktoobris, aga tähelepanelik vaatleja teab, et 2011. aastal toimus seal iseseisvusreferendum ja oskab järele vaadata, kuivõrd autori ennustused on tõeks saanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles