«Naabriplika» ja «Köögi» aastalõpueri: ilus saade jäneste ja karudega

Dagmar Lamp
, naine.postimees.ee toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Naabriplika pidusöök» aastalõpu erisaade
«Naabriplika pidusöök» aastalõpu erisaade Foto: Kanal 2

«Naabriplika pidusöök» Kanal 2

20.30-21.30

Vana-aastaõhtul on ju eestlaste tugevaim traditsioon pidulaud elutuppa sättida, teler käima panna ning vilkuva ekraani taustal lõppev aasta kokku võtta. Sel ajal kõlbavad vaadata ka need saated ja sarjad, mida tavaliselt ei jälgi. Vähemalt nii juhtus minuga.

Ma tean, et «Naabriplika» on tugev seriaal, sest Urmas Lennuk on tugev stsenarist, Martin Algus on aga reforminud Eesti telemaastikku viimastel aastatel piisava hooga, et enam mitte tema ettevõtmistes kahelda. Ja «Köök», kuigi Venemaa formaadil «Kuhnja» põhinev, on juba samuti kuuldavasti end tõestanud, nii et ma isegi väga ei muretsenud, kas mulle kahe sarja, mida ma tavaliselt ei jälgi, eriosa üldse meeldib.

Ma ei pidanud pettuma, naerda sai kõvasti, mõnusalt ja peenelt oli pikitud külainimeste dialoogidesse tagasivaateid möödunud aastale, ühiskonnakriitikat ja muhedaid one-linereid ehk lööklauseid, millest ilmselt nii mõnigi igapäevakeelde edasi liigub. Just nii, nagu parimate aastalõpusaadete puhul kombeks. («Ponil oli mingi gripp või midagi ja siis see Emm, tal oli ka mingi haigus...» või «Ja teiesugused tattnokud ei tule mulle ütlema, kuidas süüa tehakse ja kuidas ei tehta!»)

Nii et aastalõpu erisaate võib heaks kiita küll, ilmekas ja hästi kirjutatud pilk külaelu aastalõppu, mida mõistavad ja mille huumorit võivad hinnata ka need, kes sarja tegelaste igapäevategemistega kursis ei ole. On ju kõik tegelased piisavalt värvikad ja esimeste minutite jooksul tüüpidena äratuntavad: suurustlev ja reaalsusega kontakti kaotanud vallavanem (Kõrvits), ümbritseva üle muigav iluspoiss (Kasearu), bussipeatuses istuvad maailmaparandajatest filosoofid (Adlas, Orro, Kall) ja muidugi äkiline vurtsu täis peakokk (Taalmaa).

Ja vaataja naerab, lööb ehk käega vastu põlvegi, sest no kui rumalad võivad ikka mõned inimesed olla ja oi, küll see sarjareaalsus on ikka nii värviliseks keeratud... Kuni vaataja adub, et ekraanil paistva tõeline traagika peitub tõsiasjas – tegelikult on kõik see reaalsem, kui me arvata oskame. Kuskil on meil täpselt sellised inimesed olemas, kes ekraanil kehastatutena naeruväärsed jänesed ja karud tunduvad. Tegelikult see ongi Eesti elu igapäevareaalsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles