Kuidas kõlab, lõhnab ja maitseb «Lindvistika»?

Veronika Kivisilla
Veronika Kivisilla, poeet
:

Valdur Mikita teostekolmik «Metsik lingvistika», «Lingvistiline mets» ja «Lindvistika ehk metsa see lingvistika» on ilmselt kummalisemaid triloogiaid maailmas. Ainukordne, tõenäoliselt tõlkimatu. 

Küllap nõustuks sellega nii Mikita andunud lugejad, tänu kellele juurdub iga järgmine raamat pikkadeks nädalateks raamatupoodide müügitabelite esiotsa, aga samuti ka need, kel pole seda va Mikita soolikat. Igatahes need kolm metsa poole teost on nagu Piu ja Viu ja Vops – kolm kanget kaimu kihulast, kes undavad, kuis kannab kops. Lugejate reaktsioonid on erinevad: mõni jookseb kätega vehkides minema või haarab tõrjevahendi järele, teine tunneb peas mõnusat uinutavat surinat ja leiab, et pole midagi eestilikumat kui (kihulas)koorilaul, kolmas tajub kahtlast kihu ja võib tunda end ise näiteks kihulasena, avastades üllatusena, et kuulub taksonoomiliselt lülijalgsete hõimkonna kahetiivaliste seltsi sääseliste alamseltsi.

Nagu eelmistegi «mikitate» puhul jooksevad pakku need, kes otsivad tõsist teadust, viidete ja kõigega ja puha. Või need, kelles on (keele)korilane lõplikult mandunud. Või siis need, kes leiavad, et on meelevaldne ja isegi ohtlik panna kergeusklikule eestlasele pähe mõte, et ta on kõige unikaalsem olend absoluutselt vägevaimas paigas sel maamunal.

«Lindvistika» lõpulehekülgedel annab Mikita aga vastuse, mis võiks kõhklejaid Mikita-usku kallutada, võtme, mis võib-olla mõne ebaleja jaoks Mikita-maailma ehk avaks: iga rahva kohta võiks kirjutada raamatu, milles nemad on just maailma parimad. Või siis halvimad. Ja vohava negatiivsuse tasakaalustamiseks tahab tema autorina keskenduda positiivsele, just tugevuste tunnustamisele, mitte nõrkuste üle halamisele. See kreedo on minu arust tohutu sümpaatne. Võiksin Mikita-lugemise kogemust kokku võtta väga mitut moodi. Kui jätta praegu kõrvale mitmiktajulised mängud ja mõttemullid, siis eelkõige mõjub minule Mikita lugemine lihtsalt äärmiselt tervendavalt ja vabastavalt. Näib ainult, et tegemist on tugevalt ühele poole kallutatud mõõdutundetu ülistusega Eestile ja eestlusele.

Tegelikult oskab Mikita sellesama eestlase ja iseenda üle kenasti naerda, ta parasjagu paika panna, täitsa täpselt torgata. Ta lõõbib, ent teeb seda soojalt. Ta valutab õigete asjade pärast südant, on pisiasjadeni tundlik ja tähelepanelik, aga samas oskab naerda, pada ajada, hullu panna. See on eluterve. Ja võib-olla just praeguses ajas vajab eestlane eriti tunnustavat õlalepatsutust.

Mikita kirjutab metsikult hästi. Ta tõesti justkui tantsib läbi keele ja raamatu peatükkide. Tasases labajalarütmis tatsamine vaheldub meeletu polkakeerutamisega. Ja tantsumuusikat teeb lugeja nurruv Mikita-soolikas.

Pean oluliseks ka Mikita julgustavat rolli. Kas pole Valdur Mikita esimene kapist välja tulnud introvert? Olen koolis töötades küll ja veel näinud väikseid mikitaid – rikka siseilmaga introvertseid poisse ja tüdrukuid, kellest haridussüsteem tahab vorpida ühesugused ekstraverdid. See kõik laieneb mujalegi – on ühe vitsaga löömise ja löödute aeg. Ebastandardsus on patuasi: kas saabub aeg, mil ka kanad saavad aru, et muneda tohib ainult ühte mõõtu mune? Ja maapõu hakkab väljutama täpselt normi sobivaid kartuleid ja kaale? Sellisena võiks kõik kolm mõttelise triloogia raamatut olla head eneseabiõpikud ja käsiraamatud kõigile ebastandardsuse ja ebasümmeetria usku inimestele. Ja saagu neid rohkem!

Kolme raamatu suurim võlu on mõistagi äratundmisrõõm: jah, ma olen mõelnud neidsamu opakaid mõtteid ja mänginud just selliseid jaburaid mänge. Võib olla ju päris hea kohtuda üle pika aja mitmiktajuriga endas ja lasta end kaasa kanda täiesti metsikutel aistingutel, mida lugemine vallandab. «Lindvistikas» veetles mind väga lugu naisest, kelle jaoks on kõigil sõnadel ja nimedel maitse. Ehkki mõistan hästi, et niisugune iseärasus võib olla kurnav, ja tunnen rõõmu, et ise selle all ei kannata, lõbustasin end terve aastalõpu mänguga, kus proovisin samamoodi tajuda ja seda siis sõnastada. Sain palju põnevat teada: näiteks, kuidas maitsevad minu koera ja kallima nimed. Ja mitte ainult maitset, vaid ka sõnade kõla ja lõhna proovisin kirjeldada. Kuidas näiteks võiks näida-kõlada-lõhnata-maitsta Valdur Mikita enda nimi?

Siin segab muidugi pisut pilt koomiksikangelasest Mikitast, kes ühes ruudus on Mikiga ja teisel ilma Mikita… Aga siiski, teen proovi: Valdur Mikita on Välgi metsade kuningas, keegi, kes valdab-haldab, aga mida kõike, ei tea keegi. Ta lõhnab ja kohiseb ja kääksub ja raksub nagu vana kuusk, mis on alt juba laasunud ja haraliste oksatüügastega, aga ladvast võimas ja haljas, kolme tosina priske käbiga. Igal aastal kasvatab ta sentimeetri jagu hapukas-vaiguseid helerohelisi võrseid. Samas just siis, kui meie peame Valdur Mikitat põliseks kuuseks, arvab ta ise, et on natuke krimpsu kuivanud mustikas, keda väike pulstunud orav eile nuusutas ja kes unistab õhtuti enne uinumist uuest rattakiivrist. See mõte paneb ta itsitama tillukest mustikahäälset naeru.

Veel meenub Mikitaga seoses miskipärast «Välek Vibulase» multikas. Seda guugeldades sattusin aga tutvumisportaali, kus Välek Vibulase nimeline tüüp tutvustas ennast järgmiselt: jätab tähelepanuta inimese puudused, meeldib flirtida, lepib oma vigadega, on rahateenimises hea vaistuga, tugev naiste võrgutamises. Siit loetelust pädeb küllap nii mõnigi voorus Mikita ja kindlasti «Lindvistika» kohta!

Valdur Mikita on Välgi metsade Välek Vibulane: ta on teinud läbi hulga seiklusi ja leidnud meile uue tule.

«Lindvistikat» tasub lugeda nii, et oled vaba ega oota midagi. Siis leiab sealt paljugi. See on tõsiselt võetav raamat, mida ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Lugedes on hea püüda kinni mõni eriti ulakas ja väle mõte ning seda talla alt kõdistada. Vahepeal võiks tantsida ja laulda. Minul kummitab seniajani Mikita-seda-teab-mis-põhjusel «Ai-rudi-radi, hapupiimapudi, musta linnu muna, tedrelinnu kera…» Ja muidugi Ernesaksa «Kolm kihulast». Kes veel pole saanud mahti, võtkugi ette Mikita triloogia, need Piu ja Viu ja muidugi ka «Lindvistika», see viimane «Vops». Ja lasku end ühel ägedal undamisel kaasa kanda!

 

ARVUSTUS

Valdur Mikita

«Lindvistika ehk metsa see lingvistika»

2015,  240 lk

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadarvustuseestlanekolmkuningaslindvistikalingvistikalugumaailmaMetsamikitamustikasnaisteRaamatuvaldur mikita
Samal teemal
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
Flow festival
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE