Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Aja auk. Sydi sünniaastapäev

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Syd Barrett | FOTO: Kuvatõmmis

Syd Barrett oleks saanud 6. jaanuaril 70, ta olnuks juba vanem mees. Võib-olla oleks talle tulnud külalised, kellega koos oleks musitseeritud, nagu muusikutele seda sageli teha meeldib.

Syd aga ei olnud eriti muusik ja vaevalt et ta oma 70. sünnipäeva puhul siis kellegagi koos musitseerinud oleks.

Enne veel kui Syd Barrett oleks saanud 70, oli ta astunud juba mitu korda vaikusesse.

Susan Sontag on kirjeldanud oma kuulsas artiklis «Vaikuse esteetika» ühte modernismile omast joont: õige pea jõuab kunstnik punkti, kus ta leiab, et tal ei ole enam midagi öelda. Ta on rihtinud totaalsust, saavutanud selle ja järgneb vaikus.

Ilus on ka Syd Barrettist sellises kontekstis rääkida ja mõelda, sest omal moel vaikusesse ta looming kiskus. Sydi-aegne Pink Floyd oli lapsik, absurdne ja õndsuse poole liikuv. Selle perioodi tuntuim Floydi lugu «See Emily Play» algab nii: «Emily tries but misunderstands, ah ooh / She often inclined to borrow somebody's dreams till tomorrow / There is no other day / Let's try it another way / You'll lose your mind and play.» Emily üritab, kuid saab valesti aru, aa, oooo, laulab Syd. Sydi-järgne kontrollfriigist Roger Watersi juhitud Pink Floyd enam endale valesti arusaamisi ei lubanud. Seal oli kõik kalkuleeritud, süsteemne ja pigem väljapoole laienev.

Absurd ja vaikus on praktiliselt üks ja seesama.

Pink Floyd lõpetas Sydiga koostöö, kuna tema mõtlemine oli muutunud kontrollimatuks. Välja oli löönud skisofreenia, millele oli andnud hoogu mõõdutundetu LSD tarvitamine. Räägitakse, et Syd tarvitanud LSDd nagu mõni teine leiba.

Pärast Pink Floydi tegi Barrett kaks sooloplaati, millest mõlemal on olnud suur mõju edasisele muusikale, eriti indie-muusikale. Sydi kommunikeerimatut loomingut võib pidada kingapõrnitsemise eellaseks: keegi nagu pobiseb midagi, aga ega aru ei saa, mis ta öelda tahab. «Kuule, kas sa said aru, mis ta öelda tahtis?» Lüüakse käega. Läheme edasi. Ja ega ta ju ei tahagi midagi öelda.

Emily üritab, aga saab valesti aru, pöördume tagasi varasema jutu poole. Kui aga saadakse niikuinii valesti aru, siis milleks üldse üritada. Vaev jääb niimoodi nägemata ja ega erilist vaeva Barretti plaatidel näha ei saagi. Küll aga võib paljude arvates neil tunda segadust. Sydi mõtted olid selleks ajaks juba väga hargnevat laadi ja nii tuli tema materjale ikka korralikult toimetada, sinna korda luua.

Pärast kahte sooloplaati oli Sydi muusikaga lõpp. Ta elas koduses Cambridge’is koos emaga ja jalutas aeg-ajalt linna vahel. Seda kuni 7. juulini 2006.

Tagasi üles