Kui tuleks otsustada selle järgi, kes sai laupäeval Los Angeleses aset leidnud mitteingliskeelse filmi Kuldgloobuse sümpoosionil kõige suurema tähelepanu osaliseks, võidaks Kuldgloobuse László Nemesi «Sauli poeg» või Deniz Gamze Ergüveni «Mustang», «Vehkleja» jääks viiendaks - nii nagu ka ennustatud.
«Kus see Eesti on?» - «Kodus kaardi pealt näitan.»
10. jaanuar 2016, 09:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nende kahe kohta esitati kõige rohkem küsimusi, just nende autoritest tehti kõige rohkem pilte. Koguni kahel korral jättis vestlusjuht Mike Goodridge «Vehkleja» režissööri Klaus Härö vastajate reas üldse vahele. Härö hoidis külma närvi, leides hiljem ikka võimaluse muu jutu sees mainida, et näete, seal saalis istub ka peaosatäitja Märt Avandi.
Filmi peategelase Endel Nelise minevikust rääkides andis ta ajaloolise Egiptuse kinoteatri 600-kohalise, puupüsti täis saali ees lühikese, aga igati adekvaatse pildi eestlaste valikutest aastatel 1940-1944. Samuti Eesti hilisemast saatusest. Endel Nelise asutatud vehklemisklubist, mis tegutseb sümboolselt siiani. Süngusest ja ilust, mis eksisteerivat filmis kõrvuti.
Korraks tuli juttu ka filmist «Risttuules», kui vestlusjuht mainis, et Eestis on viimastel aastatel tehtud mitu huvitavat ajalugu käsitlevat filmi. Et saali rohkem kaasa tõmmata, lasi Härö käiku ka oma vanad nõksud, paludes käe tõsta kõigepealt eestlastel - mõned tõusid ka - ja siis vehklejatel. Kui kõneleda anti, kõneles värvikalt.
Pärast sümpoosionit küsis üks ameerika tüdruk oma emalt, kus see Eesti on. «Kodus kaardi pealt näitan,» vastas ema. Mida enamat tahtagi!