«Pagulased»: liiga ärev, liiga õudselt tuttav
11. jaanuar 2016, 21:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arvustus
Kanal 2, esmaspäeval 11. jaanuaril kell 20.30
Marianne Kõrveri ja Roald Johannsoni saade «Pagulased»
Oeh, ei jaksa, ei taha neid pilte Euroopa piire, raudteejaamu ummistavatest põgenikest enam vaadata – niisuguse vastaka tunde tekitas vastne Kanal 2 mitmeosalise dokumentaalsarja «Pagulased» vaatamine.
Oleme neid pilte nutvatest, ehmunud, ilusatest pruunisilmsetest lastest emade, isade, vanemate õdede-vendade süles, seljakottides jooksvatest noortest tõmmunahalistest meestest Euroopas näinud viimased pool aastat, isegi kauem. Tahaks, et seda kõike enam poleks, tahaks näha rahulikke pilte rahulikest Euroopa väikelinnadest.
Aga tõsi on see, et see kõik on ikka veel päriselt olemas ja sellel ei ole lootustki lähiajal lõppeda.
Endine ETV Pealtnägija, nüüd Kanal 2 reporter Roald Johannson on 2015. aastat Euroopas ja sõjaaladel toimuvat iseloomustava filmi esimesse ossa pannud kokku silme eest kirjuks võtva kollaaži. Tempokas võtmes, paljude lühiintervjuudega dokumentaal on kindlasti hea ajalooline dokument. Veel üks paljudest, mis Euroopas sel aastal filmiks vändatud. Tohutu hulk kaadreid läinud sügisel filmitud Austrias, Taanis, Rootsis, Soomes, Belgias, vahele juba tuntud kaadrid Venemaalt, sõjaaladelt Süürias, Afganistanis. Selline tulevärk, mis võttis hinge kinni.
Kindlasti iseloomustab see film rändekriisi kirevat olemust, aga võib-olla piisanuks veidi rahulikumast tempost ja väiksemast arvust ning rahulikematest jutustustest, inimeste lugudest. Turvaliselt oleksid võinud mõjuda Roald Johannsoni vahejutud filmituna lumises Tallinnas, aga kuna tekst oli ägedalt tulistav, siis ei pakkunud needki kaadrid rahumeelsemat vaatamist. Kindlasti vaataks seda filmi kümne aasta pärast – kui selleks ajaks maailm ikka rahunenud on! – hoopis teistmoodi.
Millest siis filmi esimene osa jutustas? Sellest, kuidas põgenikud üle piiride tunglevad, kuidas kusagil registreerimiskeskuses välivooditel oodatakse oma aega. Mida eri riikide ja Brüsseli ametnikud toimuvast arvavad. Süüria põgenikud on ühelt poolt pahased, et Euroopa ei ole tuhandetele suutnud pikal rännakul inimväärseid tingimusi pakkuda, teiselt poolt tunnistavad isegi, et kontroll on nõrk ning tõeliste põgenike seas pääsevad Euroopasse vabalt ka terroristid.
Mida põgenikud Süüriast ja Iraagist, kes filmis räägivad, Euroopas loodavad? Nende põhisõnum on: rahu, tulevik, õppimisvõimalused. Ning lootus tulevikus tuua endale järele ka oma pered – need, kel kodumaal sõjajalus ellu õnnestub jääda. Need sõnumid võinuks Eesti vaatajat arvestades rohkem kõlama jääda. Aga võib-olla tuleb seda järgmistes osades rohkem.
Aga kui küsida, kas oleksin «Pagulasi» vaadanud ka juhul, kui poleks lubanud sellest kirjutada, siis vist pigem mitte. Lihtsalt seda kõike on juba nii palju nähtud ja pigem keskenduks nüüd juba sellele, mis neist sadadest tuhandetest, isegi miljonitest inimestest, kes sel aastal Euroopasse eneseületuse hinnaga põgenenud, edasi saama on hakanud. Aga võib-olla tuleb see veel järgmistes osades.