Vähem või rohkem mõtlemapanevaid tähelepanekuid Kuldgloobuste nädalavahetuse kokkuvõtteks.
Ei surunudki Stallone’il kätt
11. jaanuar 2016, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, et Taavet võidab Koljati, juhtub ainult muinasjutus, mitte elus. Sellises muinasjutus nagu näiteks «Vehkleja». Sellepärast ei saanud «Vehkleja» võita Kuldgloobustel ka «Sauli poega».
-----
Istun auhinnatseremoonial pressiruumis äärmises reas ja minust mööduvad rahulikul sammul meetri kauguselt sellised staarid nagu Lady Gaga, Jennifer Lawrence või Sylvester Stallone. Piisaks, et tõusta korraks püsti, suruda värskel laureaadil kätt ja ehk teha isegi üks pilt. Mida ma selle asemel teen? Muidugi istun edasi. Loll mis loll!
-----
See, kuidas vähem kui sajaliikmelisel Hollywoodi välisajakirjanike ühingul on õnnestunud Kuldgloobuste tseremooniast teha üks Ameerika kõige populaarsemaid auhinnasõusid, mis toob neile sisse miljoneid dollareid, on tõeline fenomen.
Teisalt nimetatakse seda ka tõeliseks farsiks. Ei halastanud ka õhtut juhtinud koomik Ricky Gervais, kes teatas saalis istuvatele staaridele, et mitte keegi ei hooli sellest auhinnast peale nende enda, nimetas seda suisa piinlikuks, igal juhul väärtusetuks. «See on kõigest natuke metalli, mida eakad, natuke segaduses ajakirjanikud tahavad sulle isiklikult kätte anda, et sinuga koos selfit teha,» lisas ta küll kohe vabanduseks neile, kes aru ei saanud, et see oli väike nali.
See ei muuda olematuks tõsiasja, et Kuldgloobuste kutsest ei taha Hollywoodis ilma jääda keegi – tegu on aasta oodatuima peoga, kus staarid tavaliselt lipsu lõdvaks lasevad. Asjata ei organiseerinud meelelahutustööstuse väljaanne The Wrap lugejaküsitlust, kus sai hääletada, milline staar end õhtu jooksul kõige rohkem purju joob.
-----
Kui «Sauli poja» autorid kohe pärast Kuldgloobuse võitu pressikonverentsile tuuakse, küsitakse neilt ainult üks küsimus – kaugelt vähem kui kõigi teiste kategooriate võitjatelt. Ajakirjanikke täis saali sigineb ebamugav vaikus. Hiljem loen tänukõne transkriptsiooni: isegi režissöör László Nemesi nimi on seal valesti kirjutatud. Nii nende mitteingliskeelsete filmidega seal ookeani taga kord on – see, mis on tähtis meile, ei pruugi seda olla teistele.
-----
Autota siin toime ei tule. Pressikeskus asub teisel pool tänavat, aga sinna ilma sõiduvahendita ei saa – ei pääse lihtsalt üle tee.
-----
Märt Avandi on staar küll – nagu on Ameerikas üldse filminäitlejad –, aga veel suurem staar võiks siin saada eesti tüdrukust Liisa Koppelist, kes mängib «Vehklejas» väikest Martat – sedasama, kes filmi lõpus aset leidval vehklemismatšil Moskva Koljati ootamatult alistab. Saal rõkatab iga kord, kui ta kaadrisse ilmub. Ja Palm Spingsis sündis üldse uskumatu: vaatajad hakkasid teda matši ajal ergutama. Nii et tooge Liisa siia ja kõik on võimalik, ka Oscari-võit.
-----
Ärge nüüd imestage, aga kõige ilusamaid vastuseid annab pressikonverentsil... 69-aastane Sylvester Stallone, kes võidab oma elu esimese Kuldgloobuse. «Teie aplaus tuletas mulle meelde, et elu pole läbi enne, kui see on tõesti läbi. See tähendab, et me peaksime üritama kuni lõpuni.»
«Elu on nagu ühe löögiga pesapall. Sulle antakse ainult üks võimalus ja see tuleb ära kasutada. Ei tohi alla anda ja mõelda, et tühja sest, järgmine kord üritan uuesti! Seda järgmist korda lihtsalt ei tule.»
«Elus oled sa ise endale peamine vastane. Vaatad hommikul peeglisse ja sealt vaatab vastu su vastane. Elu on kergesti haihtuv: just siis, kui sulle tundub, et see on koos, pudeneb kõik järsku laiali. Sellepärast on Rocky tegelaskuju aktuaalne ka tänapäeval. Ta on ebatäiuslik, kuid ei jäta iial üritamast saada täiuslikuks, kuigi teab, et see pole võimalik.»
«Ühel hetkel saad aru, et perekond on elus kõik. Sest kui sa lamad surivoodil, mõistetakse su üle kohut selle järgi, kuidas sa oled kasvatanud oma lapsi.»
Ameerika!
----
Kõige tabavamalt põhjendab seda, miks «Vehkleja» on väärt film, Kuldgloobuse kaaskandidaadi, «Uhiuue testamendi» režissöör Jaco Van Dormael, kes ütleb, et see on film vaprusest, ellujäämisest ja sellest, kuidas mitte karta, mis on iseäranis oluline nüüd, kui me peame taas õppima, kuidas ületada oma hirmu ja teha seda, mida me ise tahame ja millesse usume.