Ette ja tagantjärele tehtud mustandid

Vano Allsalu "Järelpõletus" (2015) Foto: Repro

Jääb mulje, et Vano Allsalu ei ole oma ajatajuga kunagi «siin ja praegu». Tema eelmine näitus «Motiiv» Draakoni galeriis jäljendas tundmusi ja mõttealgeid, mis eelnevad tegudele. Hetkel galeriis Vaal avatud näitusel «Järelpõletus» simuleerib ta aga olukorrajärgseid seisundeid.

Täiskasvanud inimese ajataju ongi mitmes mõttes määratletav sünkroonist väljas olemisega. Vastuoluliselt kipub olema lühikeses plaanis kõigega väga kiire ja samal ajal toimub pikemas plaanis meeletu ootamine, et saaks kunagi hiljem oluliste küsimustega tegeleda. See tekitab olukorra, kus vahetus argielus ei jõua iialgi süveneda ning igasugune tegutsemine kujutab enesest pidevat tulekahju kustutamist. Aktsiooni astudes tuleb kohe alustada selle versiooniga, mis viiakse lõpuni. Luuakse ainult halbu puhtandeid. Katsetamiseks ja leiutamiseks, et end inimesena uuendada, pole aega.

Säärase argise elu ajataju kitsas ja ängistavas lõksus sooritab Allsalu aga lihtsa lükke. Kunstnikuna teeb ta kogu aeg justkui ainult mustandeid. Ta liidab olevikule selle eel- ja järelseisundid. Ja selle «siin ja praegu» momendi paisutamise aktiga tundub, et tal on järsku aega kõigeks. Et algul vegeteerida, siis mõelda, et kas teeks midagi, siis mõelda, mida teha, siis mõelda, kuidas teha, siis veel mõnda aega valmistuda ja hoogu võtta, hakata vaikselt tegema, siis veel mitu korda ümber mõelda ja suunda vahetada. Pikkamööda, selliseid otsustamisprotsessiga kaasnevaid mõttelisi täisringe korrates, suudab ta end omas rütmis rööbastele viia. Ja siis kohe ära lõpetada. Allsalu suutis oma näitusega «Motiiv» kogu selle ulatusliku otsustamisprotsessi, mis lõpeb tegutsema asumisega, maalitehnika näitel läbi mängida.