Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ette ja tagantjärele tehtud mustandid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vano Allsalu "Järelpõletus" (2015) | FOTO: Repro

Jääb mulje, et Vano Allsalu ei ole oma ajatajuga kunagi «siin ja praegu». Tema eelmine näitus «Motiiv» Draakoni galeriis jäljendas tundmusi ja mõttealgeid, mis eelnevad tegudele. Hetkel galeriis Vaal avatud näitusel «Järelpõletus» simuleerib ta aga olukorrajärgseid seisundeid.

Täiskasvanud inimese ajataju ongi mitmes mõttes määratletav sünkroonist väljas olemisega. Vastuoluliselt kipub olema lühikeses plaanis kõigega väga kiire ja samal ajal toimub pikemas plaanis meeletu ootamine, et saaks kunagi hiljem oluliste küsimustega tegeleda. See tekitab olukorra, kus vahetus argielus ei jõua iialgi süveneda ning igasugune tegutsemine kujutab enesest pidevat tulekahju kustutamist. Aktsiooni astudes tuleb kohe alustada selle versiooniga, mis viiakse lõpuni. Luuakse ainult halbu puhtandeid. Katsetamiseks ja leiutamiseks, et end inimesena uuendada, pole aega.

Säärase argise elu ajataju kitsas ja ängistavas lõksus sooritab Allsalu aga lihtsa lükke. Kunstnikuna teeb ta kogu aeg justkui ainult mustandeid. Ta liidab olevikule selle eel- ja järelseisundid. Ja selle «siin ja praegu» momendi paisutamise aktiga tundub, et tal on järsku aega kõigeks. Et algul vegeteerida, siis mõelda, et kas teeks midagi, siis mõelda, mida teha, siis mõelda, kuidas teha, siis veel mõnda aega valmistuda ja hoogu võtta, hakata vaikselt tegema, siis veel mitu korda ümber mõelda ja suunda vahetada. Pikkamööda, selliseid otsustamisprotsessiga kaasnevaid mõttelisi täisringe korrates, suudab ta end omas rütmis rööbastele viia. Ja siis kohe ära lõpetada. Allsalu suutis oma näitusega «Motiiv» kogu selle ulatusliku otsustamisprotsessi, mis lõpeb tegutsema asumisega, maalitehnika näitel läbi mängida.

Galeriis Vaal avatud näitusega «Järelpõletus» minnakse protsessiga aga edasi. Tegu on juba tehtud. Olgugi et ajaliselt juba minevikus, jääb inimlikus plaanis toimunu mõju kestma. Kõik sellega kaasnevad «aga tegelikult oleks võinud hoopis…»-stiilis mõtted kummitavad. Kogu see Allsalu peas toimuv järellainetus on olnud kütus näituseks «Järelpõletus». Maalid on tajutavalt suurema laenguga kui tema möödunud personaalnäitusel. Pildikeel tihedam ja raskepärasem, värvid pigem tumedamad või siis just küllastunult erksad. Pingestatud maalidel on infot hea maitse jaoks liigagi palju ning erinevate osade vahel tekib tähelepanu nimel pildisisene konkurents. Kõrvuti eksisteerivad värvid ja iseloomulik pintslitöö, mis üritavad üksteiselt pilku röövida ega luba vaatajal ükskõikseks jäädes edasi minna. Pildid esitavad väljakutse süvenemiseks ja soovivad tungivalt rääkida enese valmimise ajaloost.

Kõik need eel- ja järelseisundid ongi Allsalu käsitluses komponendid sellest, mis on «siin ja praegu». Sellise kavala mõttelise võttega välistab ta konfliktse iseloomuga ajataju formaadi, mis kummitab kõiki neid inimesi, kellel on kogu aeg hirmus kiire, kuid kes samal ajal tegutsedes intellektuaalselt igavlevad ega suuda kvaliteetaega ära oodata. Ja isegi kui see oodatakse ära, siis toimub sel ajal hoopis psühholoogilises plaanis aktsioonijärgne järelpõletus, mitte kvaliteetaeg. Nüüd, kui kogu see ajatelg on Allsalul aga kunstnikuna teadlikult läbi tehtud, saab ta tõenäoliselt inimesena edasi minna.

Näitus

Vano Allsalu "Järelpõletus"

Vaal Galeriis avatud 16. jaanuarini

Tagasi üles