Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Vahet ei ole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marcel Proust «Valik esseid» Tõlkinud Triinu Tamm, koostaja Marek Tamm Loomingu Raamatukogu 28–30, 2015 152 lk | FOTO: Pm

Loomingu Raamatukogus on ilmunud tilluke raamat pealkirjaga «Marcel Proust. Valik esseid», mis sisaldab selle 20. sajandi ühe kõige suurema kirjaniku olulisemaid kirjanduse ja kunsti teemalisi kirjutisi.

Seitse esseed – «Hämaruse vastu», «John Ruskin», «Lugemispäevad», «Flaubert’i stiili asjus», «Goethest», «Chateaubriand’ist» ja «Baudelaire’i asjus» –, mille pealkirjad käsitletavast ainest päris täpselt aimu annavad, näitavad Prousti eesti lugejale hoopis uuest küljest. Pole ju tema mitteilukirjanduslik looming siinmail seni tutvustamist leidnud.

Nii ajaloolises, kirjandusteoreetilises kui kunstikriitilises plaanis on raamat rohkem kui huvitav lugemisvara. Proust vastandumas oma aja avangardile, sümbolistlikele luuletajatele, ning kaitsmas eelmise põlvkonna ideaale. Proust astumas välja Flaubert’i eest – kirjaniku, kes «perfekti ja imperfekti, oleviku kesksõna, mõnede asesõnade ja eessõnade uudse ja isikupärase kasutusega on meie nägemust asjadest uuendanud pea sama palju kui Kant oma kategooriatega uuendas tunnetusteooriat ja välismaailma tegelikkuse teooriat». Proust külastamas katedraale, et Ruskinist, keda muuhulgas ka pikalt tõlkis, paremini aru saada. Proust võrdlemas Hugo ja Baudelaire’i geeniusi, tõestades, et viimane on suurem.

Kirjaniku kuulus looklev lause Triinu Tamme tõlkes aitab lugemise köitvusele kaasa. Mõte voolab läbi lõpmatute meandrite ja lugejal on tihti tunne – nüüd kaob küll niidiots käest, siit keerdudest me enam vee peale ei saa. Aga alati jõuab lause koos lõpupunktiga tagasi valguse kätte.

Kuid lisaks tajub lugeja midagi ebaharilikku – need kirjutised siin ei oleks nagu päris esseed. Ja kui ta on juhtumisi lugenud Prousti maailmakuulsat romaani «Kadunud aega otsimas», tabavad teda mingid kummalised äratundmised: kusagilt on ta seda kõike juba lugenud.

Esseežanri iseloomustab teatav kindel suhe tõesse ja reaalsusse. Essee, erinevalt päris tõsiteaduslikust tekstist, ei ürita küll tuvastada tõde, kuid üritab tuvastada üht tõde. Need nooblid visandid siin vihikus aga katsetavad lakkamatult tõe erinevate režiimidega.

«Lugemispäevade» esimene osa näiteks on autobiograafiline jutustus nõiduslikena mõjunud lapsepõlvehetkedest, mis aga korraga teksti keskosas, pärast punktiiri ja paari tühja rida, transformeerub analüütiliseks kirjutiseks Ruskinist. Üleminek on päris ootamatu: «Võib-olla äratasid need mulle üksteise järel tagasi antud mälestused lugejas samad mälestused ja aitasid tal nendel lillelistel ja käänulistel radadel uidates vaimus taasluua see omapärane psühholoogiline tegevus nimega «Lugemine», ja teha seda piisavalt jõuliselt, et ta suudaks nüüd justkui iseenda sisimas jälgida mõningaid tähelepanekuid, mida tahaksin siinkohal esitada,» ütleb Proust pea kaotanud lugejale.

Artikkel «Baudelaire’i asjus» esitleb end kirjana «kallile Rivière’ile» – kuid intiimne «mina» erakirjas ei saa ju kuidagi öelda samu asju kui see «mina», mis avalikus ruumis, prestiižses kirjandusajakirjas suurt klassikut analüüsib. Kes siis räägib ja mida? Uurimuses «John Ruskin» on Prousti enese elust pärinevad autobiograafilised fragmendid segi kriitilise käsitlusega Ruskinist, mis paneb lõpuks küsimuse alla mõlemad lugemisviisid. Ja nii edasi ja nii edasi. Essee peaks tuvastama üht tõde, aga neis Prousti tekstides siin on alati midagi veel.

Raamat on väga kavalalt kokku pandud. Kogumiku juhatab sisse Tõnu Õnnepalu saatetekst. Kuid selle asemel et veidi üllatunud lugejale õpetada, kuidas tuleb seda, mis järgneb, lugeda – just niisugune on Gérard Genette’i järgi eessõna funktsioon –, ütleb see: «Õieti pole suuremat vahet, kas lugeda tema suurt romaani või neid väikesi esseesid siin.» Lugeja veedab pikad leheküljed kummastavas kaalutaolekus, mille tajunihked asetavad tema silmile terve rea erinevaid optilisi klaase. Ning alles lõpus, kui ta jõuab koostaja Marek Tamme järelsõnani, mille panus saab nüüd, tema enese lugemiskogemuse järel olla Genette’i sõnul vaid korrektiivne, selgineb talle, miks ta loeb seda raamatut justkui otse ja kõõrdi korraga.

«Briti kirjanik ja biograaf Edmund White on tõdenud, et kirjanduses sünnib uus tihti kahe žanri ristumisel. Lisades: Prousti puhul leidis viljakas kohtumine aset essee ja romaani vahel. Retrospektiivsele pilgule paistab tõepoolest ära, et esseede ja artiklite kirjutamine oli Proustile omalaadne laboratoorium, kus teha ettevalmistusi romaani kirjutamiseks – oma kirjandusliku hääle leidmiseks,» ütleb Marek Tamm.

Proust, kelle sulest ilmus erinevaid mitteilukirjanduslikke palasid juba tema varases nooruses, arvas pikka aega, et kirjutab esseed oma aja mõjuka kirjanduskriitiku Charles-Augustin Saint-Beuve’i vaadetest. Kuid ühel hetkel avastas ta end selle asemel loovat oma suurt romaani.

1908. aastal, kui suurteos veel aegamisi kuju võttis, kirjutas Proust poetess Anna de Noailles’ile: «Kuigi ma olen väga haige, tahaksin ma kirjutada Saint-Beuve’ist. Idee on mu vaimus kuju võtnud kahel erineval moel, mille vahel ma pean valiku langetama. Kuid minus ei ole tahet ega äratundmist.»

Siiski paistab, et just nimelt see tahe mitte valikut langetada oligi Prousti kõige suurem äratundmine. Mõnes mõttes kirjutas Proust terve elu üht ja sama teksti, üht «kolmandat žanri», «hübriidžanri», kui Roland Barthes’ilt sõnu laenata, mis oli korraga essee ja romaan. Vahel võib kõige parem olla kahe žanri vahele kirjutada – seal ongi keskel. Head kahevahelolekut kõigile!

ARVUSTUS

tüüp:19, max(126 x 100)

Marcel Proust «Valik esseid»

Tõlkinud Triinu Tamm, koostaja Marek Tamm

Loomingu Raamatukogu 28–30, 2015

152 lk

Tagasi üles