Janek Murd
Plaat «Kuidas ehitada kosmoselaeva?»
Eesti Pops
Hinne: 4
Nädala plaat. Kosmoses ei tantsita
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kuidas ehitada kosmoselaeva?» on Janek Murdi sooloalbum, mis koondab endas Madis Ligema samanimelise dokumentaalfilmi helikujunduse read. Film räägib eesti tudengite satelliidiprojektist ESTCube-1, mille eesmärk oli katsetada uudset tehnoloogiat – päikesepurje.
Plaat algab kohe elektroonilise sümfooniaga «Kosmos». «Siin ta on, inimkonna suurim väljakutse: Kosmos!» ütleb neutraalne diktori hääl. Kui ei teaks, et tegemist on kosmosefilmi helikujundusega, arvaks ikkagi, et tegemist on kosmosemuusikaga. Selle tunneb kohe ära. Ja mitte sellepärast, et diktor ütleb nii.
Viimased viiskümmend aastat, mil aktiivne kosmose vallutamine on inimkonda vaevanud, on toodetud ka selle probleemiga tegelevat muusikat. Alates seitsmekümnendate keskpaigast valitseb selles osas üksmeel, mis just see õige kosmosemuusika on. Kui veel kuuekümnendate lõpus võis David Bowie 12-keelse kitarriga pajatada meile usutavana mõjuvaid kosmoseelamusi ning võisime seitsmekümnendate alguses täiesti siiralt uskuda, et rokkar Ziggy ongi päriselt kosmosepoiss, siis kümnendi jooksul kinnistasid masinamuusikud selle õige kosmosemuusika joone.
See peab olema valge inimese rokk, kus liigsed emotsioonid hoitakse kontrolli all. Ühesõnaga, ei mingit bluusi. Kindlasti kohe mitte mingit funki. Kuna kosmosesse viib meid ikkagi tehnoloogiline imevidin, emotsioonitu valge masin, siis pole ka imestada, et just sellesama tehnoloogia keeles tuleb rääkida kosmosest muusikas.
Janek Murd püsib korrektselt kehtestatud kaanonis. Plaadilt leiab nii Jean- Michel Jarre vaimus progressiivset elektroonikat («Pingemuundur», «Tõukuri lüliti») kui ka kõhedat ambienti («Eoolne)», mis viivad meid kummalistesse aegruumidesse. Oma eellastest eristab seda albumit üks asi: eesti keel, meie emakeel, mis mõjub ajuti võõritusefektina. Võibolla ka sellepärast, et Eesti on veel suhteliselt noor kosmoseriik. Samas kujutan väga hästi ette, kuidas teisest keeleruumist kuulajale võivad siin lauldud ja lausutud fraasid tunduda kui kosmiliste olendite lalin. Kosmos – ei mingit kahtlust!