Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti teatri suured küsimused

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Aare Toikka. | FOTO: Raigo Pajula/Postimees

Eesti kõige kauem tegutsenud erateatri, tänavu juba 29. sünnipäeva tähistava VAT Teatri asutaja ja kunstiline juht Aare Toikka analüüsib Eesti teatri võtmeküsimusi.*

Küsimus: Kas valikuid mõjutab eelkõige sisemine või väline sundus?

Vastus: Valikud tulenevad kultuurist. Valikuid mõjutab alati sundus. Kultuurist tuleneb, mida inimene soovib määratleda sisemiseks ja mida väliseks.

Arutluskäik: Sootsiumi surve on ka teatris väline sundija; inimese tahe kogeda väärt teatrielamust on sisemine sundija. Seda juhul, kui panna alguslugu kärpesse ja alustada vastust hetkest, mil teater päriselt sünnib, etendusest. Nii sisemine kui ka väline sundus on asja teenistuses, kui inimesel on teada, mis asja ta ajab. Eesti teatris on mitu asja, mida tegijad ajavad: riigiteater, erateater, muusikateater, mitmežanriteater, muusikaliteater, sõnateater, teleteater, õhtusöögiteater, supiteater, trupiteater, sotsiaalteater, poliitiline teater, tantsuteater, esitajateater, teater suurtele ja teater väikestele, noore vaataja teater, nukuteater, klouniteater, komöödiateater, seisunditeater, alastiteater, kostüümidraama, metsateater, sooteater, suveteater, pööninguteater, keldriteater, festivaliteater, alternatiivteater, väiketeater, vabateater jpm. Kõike üles lugeda on võimatu, aga teadlik vaataja leiab omale sobiva kätte. Osa publikust jõuab teatrisse alati ainult välise sunni ajel. Neil, keda sisemine sund vaevab, on üks peamistest jõududest, mis teatrisse toob, uudishimu. Uudishimu pärast tehakse inimeste maailmas muidugi enamik asju, kuid teatri puhul huvitab inimest ikka kaks asja: mis juhtub ja kuidas juhtub? Tegelikult on vastus üks, sest mündil on kaks poolt ja katsu sa anda jumalale, mis tollele kuulub, ja keisrile, mis tema oma. Teatrisaalis hakkab inimene lavategelasele kaasa elama, rõõmustab ja kurvastab koos temaga, kuid tegelikult tahab peegeldust sellele, mis tema endaga tema oma elus juhtub. Igal inimesel on vaid üks elu ja isegi innovaatiline inimene ei saa midagi selle vastu, kui ta oma elule mõeldes tihtipeale mõistmatuses tardub: pulmad, varrud, matused! See on mõistetamatu! Kui inimene kirikus altarile küünla süütab, mis sund teda kiusab, kas väline või sisemine? Teatritegijad ajavad igaüks ühte ja ainust ideaalset etendust taga ja vaatajad loodavad kohtuda ühe ja ainulise tõelise elamusega. Tegelikult on elamuse nimeks surm, aga teda on harjutud tihtipeale kunstiks kutsuma. Las ta jääb. Heal lapsel mitu nime.

Küsimus: Kas valikud on kunstilised või rahalised?

Vastus: Teadvustatud valik on alati nii kunstiline kui ka rahaline, peaasi on see, et valik oleks eesmärgipärane.

Arutluskäik: Küsimus sisaldab lihtsustatud vastandust. Valikud tulenevad ideest, materjalist, tööprotsessist ja eelkõige ajahetkest. Valikute alusel me inimestena eksisteerime, nagu Suur Sören ütles. Nii kunst kui ka raha on ainult vahendid. Nii kunst kui ka raha on illusiooni värvid. Nii et lõppkokkuvõttes, kui valik on tehtud enesele aru andes, pole vahet. Konks on selles, et valiku tegemiseks peavad eesmärgid seatud olema. Valikut saab teha maailmavaatest lähtuvalt. Seepärast ongi teatritel kunstilised juhid, kes teevad oma valikud, lähtudes teatri kunstilisest programmist. Aga ühte ideed saab teostada mitut moodi. Teatri tegelik elupaik on kujutlusilm ja vaatajate kuklapool, mälu, ning teatri ülesanne on püüda muutuvas ajas tõehetk kinni.

Küsimus: Kas eelistada vabakutselisust või tööd repertuaariteatris?

Vastus: Vabakutselisust ja tööd repertuaariteatris ei ole mõtet vastanduse tasemel käsitleda. Iga inimese otsus on ainulaadne ja võimalusena eksisteerivad mõlemad paralleelselt.

Arutluskäik: Vabakutseline teeb tihtipeale rohkem tööd ja vastupidi. (Küsimus on ses mõttes varjatult tendentslik.) Mõlemad variandid peavad võimalikud olema. Tihtipeale pole inimesel võimalik midagi eelistada ja kui vabakutselisus on vaba valik, siis mis siin ikka eelistada. Vabakutselisust eelistan mina vabateatri kunstilise juhina, st mulle on vabade näitlejate olemasolu varjamatult kasulik. Näitlejate puhul on küsimus selles, kuidas nad ennast määratlevad ja millele nad oma elu pühendavad. Üks on küll kindel: ametnikupositsioonilt ja vastu tahtmist teatrit teha ei saa. Tegelikult arenevad suured teatrid produktsioonimajade suunas ja produktsioonimajad ihkavad muutuda suurteks teatrimajadeks. Kunstnikud-lavastajad, esitajad, trupid-kooslused peavad leidma igaüks oma tee. Teater on elusorganism, mis koosneb loovate inimeste vahel tekkivast sünergiast. Trupid, mille eluiga on lühike (37 aastat), on selle biosfääri asukad. Lavastajatel on võime ning kohustus truppi luua, kuid ka võimalikult kaua elus hoida, ravida ja tarvidusel reanimeerida, sest ainult nii sünnib teatrilooming. Teatrimajad pole üldse kõige tähtsam asi ses mängus. Kui rääkida avatud lava mudelist, siis sellega on nõnda, et igal teatril peab olema kunstiline programm, teater vajab oma ideoloogiat. Kui ideoloogia on ideoloogia puudumine, siis see on äärmuslus, argus või lauslollus! Iga avatud lavagi peab leidma oma ideoloogia ja siis ta (ennäe imet!) polegi enam avatud lava. Palju olulisem küsimus on see, kas eelistada produtsenditeatrit või lähtuda etendustegevuses kunstnikupositsioonist. Mina eelistan kirjut pilti.

Küsimus: Kas valik teha teatrit Eestis toob kaasa reaalse võimaluse sotsiaalselt olulisteks tegudeks?

Vastus: Valik teha teatrit toob ilmtingimata kaasa reaalse võimaluse teha sotsiaalselt olulisi tegusid – näiteks tegelda töö nime all mänguga. Päris tõsiselt!

Arutluskäik: Teater on sotsiaalselt oluline, kuid iseküsimus on see, millega seda sotsiaalset olulisust mõõta. Näiteks VAT Teatris töötab alla 20 inimese, aga meie lavastusi vaatab igal aastal üle 20 000 inimese. 20 ja 20 000. See, mida 20 teevad, läheb 20 000-le korda. Kui tulemit kuidagi poliitkorrektselt iseloomustada, siis VATis on tööviljakus väga kõrge. VAT hakkas kord esimesena väiketeatrite seas seda igivana teatriasja uut moodi tegema ja me oleme olnud edukad. Statistika ütleb, et teater on sotsiaalselt oluline. Teatri tegevuse hindamiseks on peale arvude ka muid mõõdikuid. Vahel pööravad kõiksugu spordiajud teatrite tegemistele tähelepanu. Mitu korda aastas toimub mingi valik, konkurss, festival, keegi valitakse teistest paremaks jne. Meedia võimendab mõõduvõtte ja teeb võistlemise sotsiaalselt veel olulisemaks. Koostatakse pingeridu ja kaalutakse sotsiaalset kaalu. Kõik inimesed küll teavad, et pingeridu ei maksa kunsti puhul ületähtsustada, kuid põnev on ikka ja kaaluma peab, sest kaal on leiutatud. Samamoodi ei maksa jumalikustada ka mõisteid sootsium ja sotsiaalsus, muidu jõuame ahvikarja tagasi. Tõstame kilbile need igivanad: «Kel jõud, sel õigus! Kel enam, see parem! Kel hiilgavam, see targem!» Ega inimese kõdukihi eest ei õnnestu põgeneda, isegi elevandiluust torni mitte. Ja sootsium koosnebki üksikutest hingedest, kellest igaühel ainult oma isiklik tee käia. Inimene mängib oma teadvuse lõksus ikka sellist mängu, et ta tahaks Jumalaks saada ja maailmast välja astuda, nagu Jumal tegi. Õieti – Jumala käest ei küsitudki. Ja küllap see juhtub ka, kui arvutid kord teadvuse üle võtavad. Küsimus kõlab: millal nad võtavad? Aga ka inimese loodud arvuti pole midagi muud kui üks deemon, varjukuju ja temagi vajab muinasjuttu. Vajab midagi sotsiaalselt olulist, vajab Jumalat. Või lepib iidoliga? Protsessor seda teab! Eks lootus jääb, et arvuti õpib oma mõistust kasutama ja determineerituse piires tegema vabast valikust lähtuvaid tegusid, mis peaksid saama üldkehtivateks seadusteks. Inimene järjekindla kantimisega ilmselgelt hakkama ei saa ja seepärast on muu seas ka teater sotsiaalselt oluline. Inimene on ikka eelkõige mängiv loom ja inimese maailma kõige olulisemad institutsioonid on läbi aastatuhandete olnud need, mis tegelevad mänguga. Elustavad vanu mänge ja edendavad uusi. Kui kellelgi on internetiajastul tekkinud tunne, et teater kaotab kuidagi oma tähendust ajas, siis ma julgen tingimusteta väita, et tegu on eksiarvamusega. Teater ei kaota oma tähtsust kunagi, sest teater on inimese määratlemise kunst ja määratlema peab iga päev.

Küsimus: Mis on ühe või teise teatrimudeli plussid ja miinused ning mille alusel neid valikuid vaagitakse?

Vastus: Kui teatrimudelid jutuks võetakse, siis mõeldakse meie ajal ilmselt repertuaariteatri ja projektiteatri mudeleid. Tegelikkuses eksisteerivad need mudelid paralleelselt. Segamudel on kõige levinum mudel. Ja seepärast ei vii projektiteatri ja repertuaariteatri vastandamine mitte kuskile. Tegelikkuses peab loojal olema võimalus luua tema andele sobiv mudel. Ja kultuuriametnike, -poliitikute ülesanne on käsitleda eesti andeid nagu maavarasid. On tarvis luua ande rikastamiseks sobivad tingimused! Igal andel on potentsiaali luua töökohti! Isegi neil, kes on kodus ja keda pole vaja kuhugi kutsuda!

Arutluskäik: Olemasolevate teatrimudelitega on samasugune lugu nagu inimese vooruslike valikute ja Olümpose jumalatega. Sokrates küsis, kas inimene teeb voorusliku valiku sellepärast, et see on jumalatele meelepärane, või sellepärast, et see on temale endale meelepärane. Ja seejärel küsis, miks see siis õieti temale endale meelepärane on. Kas sellepärast, et «vooruslik Sokrates» on jumalatele meelepärasem kui vooruseta Sokrates ja Sokrates on sellest teadlik? Või on Sokratesel siiski mingi sisetunne või teadmine, mis on jumalast vaba? Sokratesel oli daimon, teadagi. Aga metafüüsika valda kuuluvate küsimuste vastused kipuvad kehtima vaid vastamise hetkes, sest ajajõgi voolab edasi. Igamees oma peas loob mudeli, kuhu ta maailma kui kala võrku püüab. On igasuguseid teatrimudeleid ja muidugi me elame mudelipõhises reaalsuses, kuid teatri mudeldamine on ühest otsast ka kindla peale vägivald. Ametnikel on mure, sest tabelit ja mudelit on tarvis. Aga sellega on täpselt samamoodi nagu suurte teaduse populariseerijate Steven Hawkingu ja Richard Dawkinsi teostega. Põnev lugeda, aga tagantjärele mõtled, et kui reaalteadlased hakkavad maailma seletama, siis nad ainult tõlgivad, kuid originaal lippab eest ära. Maailm on kaval rebane, kes igal juhul taadi eest metsa pageb  kala hambus, sest taat on mudelis kinni ega näe reinuvaderit. Peabki taadike leppima taas kord kala selgrooga – kui nüüd eesti muinasjutupärandile ja ühtlasi ka Kristuse loole ning kirikule viidata. Väärtussüsteem, uskumuste kogum, mille abil saab reaalsus talutavaks, on vilgas kala. Inimest vaadates näed vaid tumedat veepinda, mille all aimad kala ujuvat. Sa ei näe elukat jõevoolus, muutuvas ajas ja praeguses hetkes. Inimlik väärtussüsteem on see kala, mida me teatris igal õhtul publikujõest püüame. Pannile teda ei panda, sest püügi mõte oligi veenduda, et kala ikka on jões. Elame relativistlikus maailmas, kus absoluutset tõde ei ole, nagu pole ka absoluutset aega, kuid teatrilaval pannakse vahel aeg koguni seisma ja inimhinge tõde on neil hetkedel absoluutne. Lavastaja tõde on absoluutne tõde ja seda tõde käivadki inimesed teatris otsimas. Sest isegi kui tõde pole, on inimese janu tõe järele. Mujalt kui siin ja praegu mängivate inimeste soojast hingeõhust seda ei leia.

* Küsimused saatis kõigile eesti teatrijuhtidele EETEALi juhataja Monika Larini.

Eesti Etendusasutuste Liit

(EETEAL) on tööandjate ühendus, mis esindab 20 Eesti teatrit. 12. jaanuaril peetud seminariga tähistati EETEALi 25. sünnipäeva ning seetõttu oli teemaks teatrimaastikul tegutsejate valikupõhimõtted. Kas valikuid mõjutab eelkõige sisemine või väline sundus? Kas valikud on kunstilised või rahalised? Kas eelistada vabakutselisust või tööd repertuaariteatris? Kas valik teha teatrit Eestis toob kaasa reaalse võimaluse sotsiaalselt olulisteks tegudeks? Mis on ühe või teise teatrimudeli plussid ja miinused ning mille alusel neid valikuid vaagitakse?

Arutelupäev toimus Eesti Teatri Agentuuri sarjas ja pealkirja all „teater | valik“ ning sündis 100% koostööna. Teemapäeval kõnelesid õiguskantsler Ülle Madise, moedisainer-kostüümikunstnik ja Tallinna Linnateatri peakunstnik Reet Aus, etenduskunstnik Kaja Kann, muusikaline kujundaja ja näitleja Ardo Ran Varres, näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere, ERRi kultuuriuudiste toimetaja Reet Weidebaum, EETEALi tegevjuht Monika Larini. Kultuuriminister Indrek Saare juhtimisel osalesid teatrijuhtide vestlusringis Kristiina Alliksaar (Ugala), Aivar Mäe (Rahvusooper Estonia), Raivo Põldmaa (Linnateater), Ivar Põllu (Tartu Uus Teater), Kristiina Reidolv (Vaba Lava), Aare Toikka (VAT Teater). Päeva suunas EETEALi juhatuse esimees, Kanuti Gildi SAALi kunstiline juht Priit Raud. Seminaripäeva ülekande salvestust on võimalik vaadata Postimehe kultuuriportaalist (kultuur.postimees.ee).

Tagasi üles