Teatrimees Voldemar Pansolt ilmus 1975. aastal, s.o ajal, millest vestab käesolevas köites mälestusi Mihkel Mutt, raamat pealkirjaga «Portreid minus ja minu ümber.» Muti «Ülikoolile» sobinuks alapealkirjaks seesama määratlus, sest paarisajal leheküljel avaneb läbi hõllandusliku pilgu tohutu galerii Muti kaasüliõpilasi, õppejõude, nende aastate Tartu vaimu kandjaid, aga ka igasuguseid muid tegelasi.
Muti trump kirjanikuna ongi ju olnud portreteerimine. Esimene kuusteist lehekülge pühendatakse taandumisele (Mutt nimetab seda «üleminekuajaks»)1960ndate keskel ja lõpus valitsenud vabameelsemast ajast jäika seiskumisse. Muti põlvkonnal õnnestus siiski veel osa saada tõelise universitas’e vaimust, mida kandsid endas eestiaegsete professorite õpilased, kes nüüd olid ise dotsendid või professorid, või mis levis mälestuste mälestusena.
Seejärel räägibki Mutt oma õpetajatest, Paul Aristest, kes oli «tõeline musterakadeemik», poseerivast Valmar Adamsist, «endisaegsest õpetlastüübist», antiikkirjandust lugenud Richard («papi») Kleisist, maailmakirjanduse klassikute teoseid loengutes ümber jutustanud «ladusast lektorist» Villem Alttoast, vahel teravalt sähvatanud folkloristist Eduard Laugastest, legendaarsest Udo Kolgist ja «olümposlikult mõjuvast» latinistist Ülo Torpatsist.
Üks ta lemmikõppejõude, kuigi mitte «eestiaegne», oli vene kirjanduse «hõbedase ajajärgu» autoreid lugenud Valeri Bezzubov. Ta oli mees, kelle kohta tahtnuks öelda «aus vene intelligent», aga see polnuks täpne, sest Estonka külas sündinud Bezzubovi ema oli eestlane. Ometi iseloomustas Bezzubovit Muti meelest läbinisti traagiline nimbus, mille üks põhjusi võis olla «kultuuriliselt ja rahvuslikult lõhenenud identiteet».
Muti portreed õppejõududest – edasi tulevad Jaak Põldmäe, Harald Peep, Tõnu Luik, Paul Alvre, Juhan Tuldava, Jaan Soontak, Vladimir Kilk – ulatuvad skitseeringust ühe või teise isiku omaduste järele kaalumiseni. Domineerib mõistmispüüd. Näiteks Peebu kirjandusteaduslikku panust hinnates ütleb autor, et «kõike tuleb võtta oma ajas». See tunnistus kordub hiljem teiste isikute ja juhtumitega seoses.
Muti ülikoolimälestuste kohta võib öelda, et need on üles täheldatud historismi austades. See eristab teda nii mõnestki ajaloolasest poliitikust, kelle lähimineviku kujutis on arveid klaariv.
Kaasõppurist või põlvkonnakaaslastest rääkides lisandub teksti kirjaniku vürtsi, eriti kui jutuks tulevad mõned andekad, aga paraku viinamerre uppunud tegelased. Ei puudu ka eneseiroonia: «tuleb katsuda ökonoomselt läbi ajada, eriti kui oled kirglik diletant, tunnetusgrafomaan ja impressomaan nagu mina.»
Pihtimusliku avameelsusega räägitakse, kuidas KGB püüdis Mutti oma agendiks värvata. Siinkirjutajal oleks palju jagada ühiseid mälestusi Mihkel Muti ajakirjanikuelu algusest ülikoolilehe ja ««Noorte Hääl» Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas» juures. Mutt piirdub protokollilise ülevaatega. Aga ometi – selle varjus on võrratult palju materjali groteskseteks novellideks või koguni absurdiromaaniks.
Üks kohtumine saab määravaks Mihkel Muti vaimsele tulevikule. «Ühel 1975. aasta aprilli nädalavahetuse sombusevõitu pärastlõunal, kui pooltühjas /«Werneri»/ kohvikus möödus aeglaselt meie loožist lühemat kasvu, sügavate silmakoobaste, veidi halli näovarjundi ja äraoleva pilguga noorem mees. Ta näis võõrana, tulnukana, kes vaatab ja uurib, «kes siin ka istuvad» ja kas üldse maksab end maha toetada («ah, vist parem ikka ei maksa!»)».
See oli Mati Unt, kelle mantlipärijaks eesti kirjanduses Mihkel Mutti võib pidada. Tõenäoliselt kohtame Muti järgnevates mälestusteraamatus teda sagedamini. Miskipärast mõtlen, et Mutt oleks just see mees, kes Undist teda vääriva romaani võiks kirjutada. Romantik romantikust. Sest enda kohta Mutt seda tunnistab, nagu ka seda, et kogu ülikooliaeg paistab tagantjärele nagu Tartule laotunud õhtuvalgus.
Teisipäeval esitleb Mihkel Mutt oma raamatut ja kohtub lugejatega Tartu Kirjanike Majas. Vestlust Mihkel Mutiga juhib Urmas Vadi, algus kell 17.30.
Raamat
Mihkel Mutt
«Mälestused IV. Ülikool. Kandilised sambad»
Fabian 2010, 239 lk